08.09.2026
„Ma olen parem siin keegi kui Soomes mittekeegi,“ ütleb Helen, kui jutt jõuab selleni, miks on ta oma elu ja töö sidunud just Illuka piirkonnaga.
Helen sündis Kiviõlis, kuid Illuka sai tema koduks juba lapsepõlves, kui pere siia kolis. Ta käis ise Illuka koolis ning hiljem on samas koolis käinud kõik tema neli last. Vahepeal on elu viinud teda mujalegi, kuid siia on ta alati tagasi jõudnud.
Just siin kasvas aastaid oma perele küpsetatud leivast välja ka Heleni Leib OÜ.
Kodusest leivast oma ettevõtteni
Helen küpsetas leiba juba ammu enne seda, kui tekkis mõte ettevõtlusest. Kui tema neljas laps läks Illuka lasteaeda, teadis Helen, et senises töös Maa-ametis seisavad ees muutused. Lapsehoolduspuhkuse ajal otsustas ta õppida uue ameti ja läks kutsehariduskeskusesse.
Esialgu soovis Helen õppida kondiitriks, kuid toona toimus vastav õpe vene keeles. Nii valis ta eestikeelse kokakutse. Pärast kooli lõpetamist jõudis kätte ka koondamine ning Töötukassas hakkas Helen koostama äriplaani.
„Kui ma ei oleks ettevõtlustoetust Töötukassast saanud, siis vaevalt ma oleks seda kõike teinud,“ tõdeb Helen.
Üheks esimeseks oluliseks kliendiks kujunes Tulivee restoran. Sinna jõudis teadmine, et Illukal küpsetab Helen leiba, ning tal paluti tuua proovipartiid. Leib võeti hästi vastu ja restoranist sai püsiklient.
„Tänu sellele ma võib-olla alguses elasingi ära,“ ütleb Helen.
Tuntust tõid ka Illuka mõisakohvikute päevad, kus Helen mäletab pikki järjekordi oma kookide juures. Kohalike huvi andis järjest rohkem julgust edasi tegutseda.
Oma käekiri jäi lapsepõlvemaitsete juurde
Ettevõtte loomise järel täiendas Helen end erinevatel kondiitri- ja pagarikoolitustel. Ta proovis läbi palju, kuid aja jooksul sai üha selgemaks, milline on tema enda käekiri.
„Ma olen ikkagi jäänud oma niši juurde – lapsepõlvekookide juurde. Selle juurde, mida mu ema ja vanaema tegid ning mida olen terve elu ise teinud. Ma teen neid asju, mis mulle endale meeldivad, ja tundub, et see meeldib rahvale ka.“
Uued kliendid jõuavad Helenini suuresti soovituste kaudu. Tema leivad ja tordid on aastatega liikunud Illukalt üle Eesti ning koos klientidega ka Rootsi ja Soome.
Mõne inimese jaoks on Heleni leivast saanud lausa kindel külakost.
„Mul on väga palju kliente, kes ütlevad, et ma ei saa minna külla, kui mul ei ole sinu leib kaasas.“
Ettevõtlus maal käib oma rütmi järgi
Oma ettevõte annab Helenile võimaluse sättida tööpäevi ja tellimusi enda rütmi järgi, kuid pagaritöö juurde kuuluvad ka väga varajased hommikud. Kui klient soovib enne tööpäeva värsket kringlit, võib Heleni päev alata juba kell kolm öösel.
Siis võrdleb ta oma tööd muigega ema kunagise lüpsinaise ametiga.
„Siis mõtledki, et väga vahet vist ei ole, kas oled lüpsinaine või pagar kodus.“
Maal ettevõtluse vedamises näeb Helen võimalusi rohkem, kui esmapilgul paista võib. Tema arvates võiks piirkonnas olla rohkem kohti, mis tooksid kokku kohalikud väiketegijad – inimesed, kes teevad käsitööd, kasvatavad, küpsetavad või pakuvad muid kohalikke tooteid ja teenuseid. Helen ise korraldab leivateo õpitubasid ning tema juures on leiba tegemas käinud ka kohalikud lasteaia- ja koolilapsed.
Kuni ahi töötab
Üheksa aastat ettevõtlust on toonud Helenile nii vabaduse kui suure vastutuse. Vahel on peast läbi käinud ka mõte ettevõtlusele joon alla tõmmata ja palgatööle minna.
Ettevõtluse alguses Töötukassa toetusega ostetud leivaahi saab samuti peagi üheksa aastat vanaks.
„Ise mõtlen, et teen nii kaua tööd, kui leivaahi töötab,“ ütleb Helen.
Ent lõpetamise mõtte kõrval on ka teine unistus – oma väike eraldi leivaköök.
„Muidugi ma unistan tegelikult, et mul oleks eraldi täitsa oma väike hoone. Ega siin ei peagi rohkem.“
Illuka – oma ruum, oma inimesed
Kui jutt läheb ettevõtluselt elamisele, muutub Heleni vastus eriti elavaks. Tema jaoks on Illuka suur tugevus asukoht. Siin saab elada päriselt maal, samal ajal on linn vaid 15 minuti kaugusel. Kodu lähistel on Kurtna järvestik ja metsad, ühel pool Peipsi, teisel pool meri.
„Lapsed tahaksid õuele basseini, aga ma ütlen: minge rattaga – kümme minutit ja olete järve ääres. Milleks basseini vaja on?“
Ka Heleni teismelised lapsed hindavad siinset elu. Nad pole kunagi küsinud, miks pere „siin kolkas“ elab. Pigem käib juba arutelu selle üle, kes võiks kunagi kodukohta edasi jääda.
Maalelu tähendab Heleni jaoks ka väga praktilist kogukonnatunnet. Munad ja kartulid tulevad naabertalust ning biojäätmed lähevad omakorda naabri kanadele.
Siin on Helen kasvatanud oma lapsed, loonud endale töö ja leidnud oma ettevõttele kliendid. Heleni küpsetised on aastatega jõudnud Illukalt kaugele, kuid ettevõtte juured ja tema enda kodutunne on jäänud siia.
„Ma ei kujuta end kusagil mujal elamas,“ sõnab Helen.
Tekst: Sille Lass
Foto: Margit Kurvits / Heleni erakogu
Ettevõte: Heleni Leib OÜ
Piirkond: Illuka piirkond, Alutaguse vald
