15.09.2026
Illuka piirkond ja kodutalu on olnud Kristjani elu osa väiksest peale. Siin on ta kasvanud ja kogu elu elanud. Loomade ja põllumajandusega tegelesid juba tema vanavanemad ja vanemad. Juba noorena huvitas Kristjanit, miks miski kasvab, miks loomadega tehakse üht või teistmoodi ja kuidas kogu süsteem tegelikult toimib. Ta tahtis põllumajandust päriselt mõista – algseostest tervikuni.
Pärast põhikooli oli talle selge, et tahab õppida põllumajandusega seotud eriala. Aastatega on lapsepõlvekodust kasvanud välja ka tema enda ettevõtmine, kuid põllumajanduse mõte on Kristjani jaoks endiselt väga isiklik.
„Miks ma seda teen? Põhiline eesmärk on iseendale toitu toota.“
Ta tahab kasvatada võimalikult suure osa oma pere toidust ise ja osta poest nii vähe kui võimalik. Ettevõtlus ja toodangu müük kasvavad välja samast põhimõttest.
Seitsmelt hektarilt 150 hektarini
Kui Kristjan hakkas talupidamist ise juhtima, viis ta väikese piimakarja üle lihaveisekasvatusele. 2015. aastal sai loodud Drovers OÜ, mille põhisuund on tänaseks mahe lihaveisekasvatus rohumaadel. Alustades oli kasutada umbes seitse hektarit maad, praeguseks umbes 150 hektarit. Maa on tulnud aastate jooksul sammhaaval juurde muretseda või rentida. Karjas on üle 70 veise.
Veiste kõrval on katsetuseks ligikaudu sada rohumaakana. Kanade puhul kasutab Kristjan sarnast põhimõtet nagu veiste portsjonkarjatamisel – loomad liiguvad regulaarselt uuele alale. Oluline on tervik: looma tervis ja heaolu, toodangu kvaliteet, taimed ning muld.
Kogemusi on Kristjan saanud ka Austraalias, Soomes ja Suurbritannias ning talle meeldib mujal nähtud lahendusi kodutalus proovida.
Lisaks töötab ta kutseõpetajana ja konsulendina. Nii näeb ta lähedalt, milliste ootustega tullakse põllumajandusse ja kui palju teadmisi loomakasvatus tegelikult nõuab. Uute loomakasvatajate ettekujutust lihaveisekasvatusest kirjeldab ta värvikalt: „Arvatakse, et kiire rahateenimine. Ostan loomad, viskan metsa ja sügisel hakkavad dollarid tulema.“
Tegelikkuses määravad tulemuse tõuvalik, söötmine, karjatamine, loomade tervis ja igapäevased otsused.
„Kui sa tahad midagi saada, siis sellega tuleb ka tegeleda. Kõiges on vaja ennast harida.“
Väiketootja peab olema „20 isikut ühes“
Põllumajanduse keerulisema poolena toob Kristjan esile väiketootja suure töökoormuse ja bürokraatia.
„Ma pean olema 20 isikut ühes. Ühel hetkel tegeled loomadega, järgmisel raamatupidamisega. Traktor vajab remonti, riigile tuleb esitada dokumente ja samal ajal jälgida, mis karjas toimub. Vajadusel tuleb täita peaaegu loomaarsti rolli ning kõige selle kõrval olla ka pereliige ja lapsevanem.“
Seepärast on Kristjani jaoks oluline kestlikkus ka inimese enda vaates. Noorel alustajal võib olla palju entusiasmi, kuid pikaks teekonnaks on vaja tuge.
Väikeste tootjate püsimine on tema jaoks otseselt seotud maaeluga. Samuti teeb talle muret inimeste kaugenemine toidutootmisest – suur osa inimestest puutub toiduga kokku alles poeriiulil.
„Me oleme nii võõrdunud, arvataksegi, et piim tuleb poest.“
Seetõttu peab Kristjan oluliseks selgitada, kust toit tuleb ja mida tähendab päris maaelu. Vaikuse ja looduse kõrval kuuluvad maale ka põllutööd, loomad ja traktorid.
Illuka on ikkagi kodu
Kristjani jaoks algab Illuka väärtus kõige lihtsamast.
„Illuka on ikkagi kodu.“
Siin on tema pere ja talu ning siin on ta kogu elu tegutsenud. Samas näeb ta kodukohta ettevõtja pilguga. Kui mujal Eestis olid maa- ja rendihinnad juba aastaid tagasi kõrged, leidus Illuka kandis rohkem kasutamata põllumajandusmaad. See võimaldas ettevõttel samm-sammult kasvada, kuigi tänaseks on ka siin konkurents maa pärast suurenenud.
Piirkonna teiseks suureks tugevuseks peab Kristjan loodust.
„Alutaguse on ka ju väga ürgne koht,“ ütleb ta. Just siin sobib tema sõnul hästi teha „loodusega rütmis“ loomakasvatust.
Võimalusi näeb ta põllumajandusest laiemalt: kohalik toit, väiketootmine, käsitöö ja turism saavad toetuda piirkonna loodusele ja vaatamisväärsustele. Töö tõttu palju Eestis liikuv Kristjan on toonud Ida-Virumaale ka kolleege, kes on piirkonnast sageli positiivselt üllatunud. Ida-Virumaa üheülbalise kuvandi kõrvale jõuab järjest rohkem teadmist siinsest loodusest, inimestest ja võimalustest.
Linn lähedal, kuid maaelu jääb alles
Kristjan peab Illuka piirkonna asukohta maaelu seisukohalt tugevaks. Jõhvi on lähedal, teed korralikud ja olemas bussiliiklus. Piirkonnas on lasteaed ja põhikool, läheduses Kurtna järvestik ja spordikeskus.
„Mina saan põhimõtteliselt oma kodutreppi sõita mööda asfaltteed.“
Linn on piisavalt lähedal, et vajalikud teenused oleksid kättesaadavad, kuid kodu ümber säilib maaelu rahu.
„See ongi ju see põhimõte, miks maale tahad tulla. Sa tahadki tulla selle kisa ja kära eest ära.“
Kristjan võtab piirkonna elukeskkonna kokku lihtsalt: „See on selline paras elukeskkond, kus on rahu ja piisavalt tegevusi.“
Kohalik toit võiks jõuda kohaliku inimeseni
Praegu liigub suur osa Drovers OÜ toodangust piirkonnast välja ning veiseliha otseturustuse kliendid asuvad sageli Tallinnas või Tartus. Kristjan näeb võimalust selles, et rohkem kohalikku toodangut leiaks ostja juba Illuka piirkonnas.
„Munal ja munal on vahe. Kui inimene teab, kuidas toit on kasvatatud ja mis selle taga on, oskab ta toodangut ka teistmoodi hinnata.“
„Väiketootjate võlu või ainuke pääsetee on talust taldrikule.“
Areng, säilitades tasakaalu
Illuka tulevikust rääkides jõuab Kristjan ettevõtluse kõrval kogukonnani. Tema sõnul on aja jooksul kadunud osa kunagisest külahingamisest – ühised jaanituled, külakoosolekud ja sagedad ühised tegemised.
„Selline üksteisest võõrdumine on toimunud.“
Rohkem ühistegevust aitaks inimestel üksteist paremini tundma õppida ja toetaks ka kohalikku ettevõtlust. Kümne aasta pärast tahaks Kristjan näha Illuka piirkonda arenevana, kuid selle juures on talle oluline tasakaal.
„Tuleks säilitada olemasolev tasakaal.“
Põllumaad ja loodus peaksid säilitama oma väärtuse, samal ajal kui alles jäävad kool, ühistransport ja vajalik taristu ning areneda saavad ettevõtlus ja teenused. Kristjani nägemuses tähendabki see tasakaalu inimese, maa, toidutootmise ja elukeskkonna vahel.
Intervjuu lõpus jõuame küsimuseni, mis võtab kokku kogu Maal elamise päeva mõtte.
Miks peaks inimene Illukale elama tulema?
„Siin on hea elada.“
„Meil on olemas kool, meil on olemas lasteaed, meil on olemas suhteliselt suur linn kõrval, mitte väga kaugel. Meil on väga ilus loodus. Meil on ilusad vaatamisväärsused, mida saab oma ettevõtlusega väga tugevalt siduda. Meil on ägedad inimesed.“
Ja lõpuks: „See kompott kokku teebki Illukast sellise toreda koha.“
Foto: Kristjan, erakogu
