30.08.2019
Kohila vallas on peaaegu kõik vajalik olemas, mida pole – seda saab tellida, ise välja mõelda või mujal tarbimas käia.
Sigrid Põld (41), abikaasa Juhan (43), Marta (15), Ruuben (12), Magda (1), Kohila vald.
Olen pealinnas sündinud ja kasvanud, kuigi esivanemate juured on Kohila vallas. Suviti käisin vanavanemate juures ja tol ajal oli see linnapreilile suur piin. Lubasin endale, et ma ei koli kunagi maale, ei tee endale peenraid, sest kastmine ja rohimine on kõige hullemad tööd ning loomapidajat minust ka ei saa.
Siin ma nüüd olen! Kolmas aasta maal, paar peenart ilutsemas akna alla, mida hoole ja armastusega kastnud ja rohinud ning jala ümber nurrumas kass Särts. […]
Tunne, et kusagil mujal toimub elu, mis on vaba tormamisest, pidevast lärmist enda ümber ja vajadusest ning kohustusest kuhugi kuuluda, olla ja näida, hakkas ühel hetkel väga segama.
Maale elama asumine võttis siiski aega. Linnaprouana jäid kahtlused – mida ma seal maal tegema hakkan? Äkki muutungi „maakaks“, pole kellegagi suhelda, pole kusagil käia, midagi ei toimu jne.
Maale kolides kadusid kõik need mured! Siin on nii palju teha, et kõigest ei jõua osa võttagi. On palju asju, mida linnainimesena ei osanud ette näha ega oodata. Vahel on tunne, et laske ometi rahus elada 😊. Meil ei ole kunagi nii palju külalisi käinud kui nüüd. Kartus, et lastel hakkab maal igav, osutus absoluutselt valeks. Tänapäeva liiklusvahenditega ei ole mingi kunst linnasõpradel külla tulla. Ja samas ei mäleta, et linnas elades oleks ise nii palju kinos või teatris käinud, kui nüüd. Rakurss on teine – maalt linnasõit tundub oluliselt lühem kui linnast maale ning vahemaad teiste Eesti linnadega on samuti muutunud. Enam ei ole vaade pealinnast kaugemale, vaid siit „kaugelt“ siia samasse „kaugele.“
Asendamatu on maal auto, aga samas on võimalik ka jalgsi või rattaga liikuda. Nii mõnus on soojal suveõhtul minna naabertallu külapeole või pühapäevahommikul kirikusse. Rääkimata külapoe külastamisest, kus boonusena saad hea tuju kohaliku poemüüjaga vesteldes, kes teab viimaseid külauudiseid ja jagab lahkelt nõu, kuidas parimaid pannkooke valmistada.
Mõnus on ka see, et maal on mõtlemine vaba. Kogu aeg on tunne, et saan midagi ära teha – olgu selleks puude riita ladumine, mille tulemust näed kohe või mõne projekti kirjutamine, oma äriga alustamine, hoovikohviku või kontserdi korraldamine, sõpradega saunatamine või mõni muu äge tegevus, mille peale veel pole tulnudki. Istud soojal suveõhtul küünlavalguses trepil, kuulad vaikseid loodushääli ja mõte lendab. Mida veel tahta?
Nii uskumatu kui see pole – pealinn pole enam elukese, sest maal on võimalik elada! Eriti siin Kohila vallas, kus on peaaegu kõik vajalik olemas. Ja mida pole – seda saab tellida, ise välja mõelda või mujal tarbimas käia 😊
Foto autor Madis Kask
