30.08.2019
2017.a kevadel võttis Indrek Miller vankumatu otsuse vastu viia pere Tartust ära Valgamaale, Läti piiri äärde. Teda ajendas kolima ökokogukond Parmu ökoküla.
Juba 2016.a sügisest tegi pereisa plaane, kuidas kogu elu ja töö viia üle uude kohta. Kogukonna eestvedaja Kalev Raudsepp aitas elukohta otsida. Kodukoha valikul sai otsustavaks kinnistul olev elekter, korralik kaev ning metsaäärne ent samas ilusa avara vaatega vana majake. […]
Maja vilets seisukord ei tõmmanud meie entusiasmi ja vaimustust alla. Märtsikuu koolivaheajal, mil mul oli nädalane puhkus koolitööst, sõitsime ühes autokaravani, kolme lapse ja koeraga vastselt ostetud kinnistule – Kirepi tallu. Juba mõned päevad hiljem oli hoov rahvast täis, kogukonnaliikmed tulid meie esimestele talgutele. Suure hooga said viljapuud ja -põõsad uue välimuse, maja seest lammutati katkised ahjud ja ebavajalikud seinad, maja sai ühe hetkega uue ilme.
Peale märtsivaheaega saime uues kodukohas käia ainult nädalavahetustel kuni kooliaasta lõpuni. Juuni teisel nädalal tõime viimased asjad Tartu kodust Valgamaale. Sealtmaalt hakkas maja ülesehitamine pihta. Maja renoveerimine jätkub küll peale kahte aastat endiselt, kuid haagisest majja kolisime 9.detsembril 2017.a. Meile meeldis ikka kogukonnasiseselt põhjendada ilmataadi viletsat suusailma sellega, et Kirepi talul on temaga omad kokkulepped ja talv tuleb alles siis, kui Kirepi pererahvas majja sisse kolib. Nõnda just juhtuski.
Maale kolisime sellepärast, et looduse keskel ühes looduserütmidega elada, olla enese aja ja töö peremees ja juhtida oma elu nii, nagu seda õigeks peame. Minul alguses ikka esinesid kahtlused ja kõhklused maale kolimise osas. Kartsin lahti lasta turvalisest õpetajatööst ning mugavast elukeskkonnast. Teadsin, et maal tuleb mul kõike otsast alustada. Kuna Indrekul oli otsusekindlus ja siht silme ees, usaldasin tema valikut. Temal polnud vahet, kus ta oma ehitusalaseid teadmisi rakendab. Minu kartustel polnud ka sugugi põhjust. Need, kes on loomult aktiivsed, entusiastlikud, julged ja ettevõtlikud, ei pea pelgama elu maal. Maal on tööd väga palju ja esialgsest „looduserütmidega ühes elamisest” võib ainult unistada. Need, kes otsivad turvalist ja konkurentsivõimelist palka, on läinud ära suurtesse linnadesse või välismaale. Maal tuleb olla ise ettevõtja, et ära elada. Indrekule ikka meeldib öelda maale elama soovijatele, et töö tuleb endaga maale kaasa võtta. Peab olema mingi plaan, kuidas pere primaarseid vajadusi rahuldada ja seeläbi turvatunne saavutada.
Minul polnud raskusi kohalikku kogukonda sulandumisega. Tänuväärne on Taheva piirkonna kohalik kogukond. Uued elanikud võetakse sõbralikult vastu. Ollakse tänulikud, et vanade mahajäätud talude korstendest tuleb suitsu. Aktiivse ja tegusana osalesin kohaliku kogukonna koosolekutel ja arengupäevadel, mõtlesin aktiivselt kaasa ja aitasin ideid ellu viia. Nüüdseks juhendan tantsuringi ja plaanin käesolevast sügisest Hargla Koolis Gaia õppesuunalist klassi juhendada.
Maal on olnud peamiseks väljakutseks teha asju õigel ajal. Linnas elades ei pea mõtlema ühes loodusrütmidega. Maal tuleb teha asju õigel ajahetkel: küttepuud talvel, välitööd suvel, korilus suvel, põlluandide koristus ja põldude ettevalmistus sügisel, hoidiste valmistamine sügisel, taimede ettekasvatamine kevadel, viljapuude lõikus kevadel. Need tööd käivad maal elamise juurde. Sellele lisaks on vaja veel teha põhitööd, mis raha sisse toob. Üritasime teise aasta kevadel panna kirja kogu aastaplaani. See ei tulnud meil eriti hästi välja. Esimese paari kuuga olime depressioonis, sest plaanitud tegevustest saime tehtud ainult üksikud ja väljavaated polnud eriti palju lubavad. Soovitame võtta pigem vähem eesmärke ja jõuda neist rohkem, kui võtta palju ette ja oodata järgmist läbipõlemist.
Parmu ökoküla kasevihatalgud Kirepi talus
