15.09.2020
Hannes Lehemets(37) ja Merilin Kaustel-Lehemets(37)
tütred: Lenna Lovise (9) ja Lauren Reeta (2)
Meie mõte maale kolida algas sellest, et Hannes oli aeg-ajalt maininud, et tema tahaks tulevikus maal elada ja lambaid kasvatada. Aga me ei arvanud, et see tulevik ja meie valmisolek nii kiiresti saabuvad.
Kui sündis meie esimene tütar, oli selge, et soovime Tallinnas oma korteri suurema vastu vahetada, aga pakkumisi vaadates hakkas üha rohkem tunduma, et sama investeeringu eest võiks pigem osta või ehitada maja, seda enam et tulevikus soovisime siiski majas elada. Nii otsustasimegi, et uusi kortereid me enam ei vaata, seega võtsime sihikule majad ja kinnistud, mida käisime vaatamas nii Tallinna äärelinnas kui ka linnast väljas, kuid ükski koht ei tekitanud kodust tunnet.
Kuna minu vanavanemad on pärit Noarootsist, siis hakkas just see kant meile üha enam huvi pakkuma. Alguses paistis mõte Tallinnast nii kaugele kolida küll utoopiline, sest olid ju kõik meie tööalased ja töövälised tegemised Tallinnaga seotud – mina olin riigiametnik ja Hannes töötas IT-ettevõtjana. Kuid mida kauem me maale kolimise mõtet kaalusime, plusse ja miinuseid kirja panime, seda selgemaks sai, et just Noarootsi poolsaar on see piirkond, kus me tulevikus ennast elamas näeme.
Aastal 2013, kui meie tütar sai kaheseks, panime Tallinnas oma korteri müüki, arvates, et niikuinii seda kohe ostma ei tulda, aga läks teisiti ja juba paar kuud hiljem jäime kodutuks.
Selleks ajaks oli meil juba kindel maatükk olemas ja ka majaprojekt valmimas, aga kolida ei olnud veel kusagile. Nii veetsimegi paar esimest aastat Haapsalus minu vanematekodus ja ootasime pikisilmi maja valmimist. Hannes käis sel ajal veel pea igapäevaselt Tallinnas tööl, laps Haapsalus lasteaias ja mina alustasin enda ettevõtte loomist.
Kui maja väliselt valmis sai ja magamistuba enam-vähem elamiskõlblik oli, kolisimegi juba Noarootsi, sest edasi-tagasi sõitmine ei tundunud enam mõistlik. Nii veetsimegi oma esimesed aastad sisuliselt ehitusplatsil tolmu ja saepuru keskel, õppides käsitlema tööriistu, ja lihvides oma oskusi siseviimistlustöödes.
Nüüdseks oleme Noarootsis elanud pea 5 aastat ja kodusemat kohta on raske ette kujutada. Vahepeal on meie perre sündinud ka teine tütar, kes läks esimest aastat kohalikku lasteaeda ja vanem laps õpib Noarootsi koolis neljandas klassis. Mina tegelen igapäevaselt fotograafi ja graafilise disaineri tööga ja Hannes toimetab endiselt IT-valdkonnas. Enamik tööpäevi möödub meil kodukontoris ja kaugemale sõitmisi tuleb ette vaid mõned korrad kuus.
Loomi ei ole me küll tänaseni endale võtnud, aga kuna naabritel juba lambad olid, siis ongi neid ehk parem kaugelt vaadata. Meie perre kuuluvad kaks koera ja kass. Esimest aastat oleme tutvust teinud ka mesindusega ja paistab, et meie elupiirkond meeldib ka mesilastele, sest saak oli külluslik.
Ei saaks öelda, et meie elu maal erineks palju meie elust linnas, erinevusi muidugi leiab, aga ilmselt tänapäeval ongi need maaelu ja linnaelu piirid oluliselt hägusemad, sest tänu internetile on kõik teenused ja kohtumised käeuluatuses. Isegi poodi ei pea enam kohale minema, ela siis kus tahes, sest kullerid toovad kõik kauba pea iga kodu ukseni. Seega maal võib elada üsna sarnast elu nagu linnas, aga võib muidugi ka hoopis teisiti, kuidas kellelegi sobilikum on. Kuid kindel on see, et maal elades hakkad tahtmatult rohkem loodust märkama, tunnetama aastaaegade vaheldumist, pimedust ja eredaid taevatähti. Oleme maal elades õppinud tundma rohkem linnuliike ja taimi, harjunud vaikuse ja puhta õhuga ja ka sellega, et tihti metsloomi kohtame.
