02.07.2021
Maritta Pillaroo tegevust Kaagjärve mõisas on eriti viimase paari aasta jooksul hakatud laiemalt tähele panema. Sel talvel, just vabariigi 103. sünnipäeva eel, pälvis tarmukas naine auhinna „Valga valla aastaring“. „Tänu tema ja ta pere tegevusele on veel vaid 7 aastat tagasi tühjana seisnud ja mahajäetud moega Kaagjärve mõis tundmatuseni muutunud. Sellest on kujunenud nii vallale oluline turismiatraktsioon, mitme sündmuse toimumispaik kui kogukonnakeskus,” märgiti tunnustuses. Lisaks on Maritta Pillaroo kohta märgitud, et arengud uusrenessanslikus Kaagjärve mõisas on andnud uue hingamise kogu Kaagjärve külale, tema aktiivsus ja ettevõtlikkus on eeskujuks kohalikule kogukonnale, sest ta on taaselustanud Karula piirkonna ühe olulisema sümboli.
Kuidas siis sobiks teda kutsuda: kas mõisapreiliks, nagu on kirjas ühes leheloos eelmisest aastast („Kaagjärve mõisa tuleb balletisaal“, Lõuna-Eesti Postimees, 9. oktoober 2020)?
Maritta muigab, et preiliks ta vist enam hästi ei kvalifitseeru, sest on toimetanud väikeste laste kõrvalt ja viibib praegugi lapsepuhkusel. Seejärel ootab teda töökoht personalipartnerina rahvusvahelises firmas. Kõik see ei takista aga aktiivset tegutsemist Kaagjärve mõisas, mis on perekondlikult kestnud juba seitse aastat.
Kui küsida, et kuidas tema poolt teostavat ettevõtlust valdkondlikult nimetada või et millise teenuse pakkumisega meil tegu on, siis leiab Maritta mitmeid vastusevariante. „Mõnes suuremas organisatsioonis oleks mu ametinimetuseks tegevjuht, kuid eelkõige tituleeriks ma end kui asjaajaja, kes teeb, mis vaja. Kui esindan mõnel pidulikul üritusel Kaagjärve mõisa ja meiekandi tegemisi, siis tutvustan end mõisapreilina. Kuna tegevust on seinast seina ja just praegu ehitame hotellitube välja, siis olen vähemalt poole kohaga ka ehitusprojekti juht,” räägib Maritta kohvi pakkudes. Ta lisab, et kuna peagi algab mõisas laagrihooaeg, siis on tema organiseerida laagritesse osalejad, kvalifitseeritud kasvatajad ja kokk. See juba hõlmab näiteks personalitööd ja turundustegevusi. Ühtlasi on ta erinevate pidude ja ürituste korraldaja, tegevusulatus on lai.
Tagasi vanavanemate radadel
Kas Karula kandil võiks olla mingeid eelised eneseteostuseks? Pärast lühikest mõttepausi teatab naine, et kui maal elada, siis tuleks võtta sellest maksimum. „Kui meie perekond mõisaga ei tegeleks, siis milline oleks alternatiiv? Niisama olla ja rahulikult võtta? Ei. Olen ikka tahtnud tegutseda, midagi ellu viia ja edasi arendada.”
Ilmselgelt pole Maritta jaoks alternatiivi ka Kaagjärve kui elukoha osas, siinne kant on naisele väga südamelähedane. Ta on küll Valgas kasvanud, aga Kaagjärves lapsest peale suviti maakodus elanud. Tema ema ja tädi – mõisaprouad! – käisid omal ajal koolis siinsamas mõisahoones asunud koolimajas, kus omakorda nende ema-isa õpetajaametit pidasid. Terve suguseltsi side just selle paiga ja mõisahoonega on igati tugev ning Kaagjärve mõisa ja küla pildile toomine on ägedaks väljakutseks. „Mulle väga meeldib siin olla, hommikuti mõisa trepi peal kohvi juua ja vaadata, kuidas kured peale niitmist pargialt konnasid otsivad…,” lausub Maritta mõtlikult. Talle meeldib mõelda, et tänu nende tegevusele on piirkond atraktiivsemaks saanud, seda nii turismisihtpunkti kui elupaigana. „Võib öelda, et kinnisvara hinnad on juba üsna tuntavalt tõusnud. Seega tekib inimestel soov siia elama tulla – kui keegi ostab maja või krundi, siis vaadatakse ikka, mis siin piirkonnas tehakse. “.
Lastelaagrid toovad tuntuse
Maritta toob ilmeka näite, kuidas olukord maal on muutunud: „Meil käib kaheksas laagrisuvi, igas vahetuses vähemalt 30 last, kellel on ideaalis kaks vanemat. Võib kokku arvutada, kui palju inimesi teab Kaagjärve kohta palju rohkem kui enne meie tegevuse algust. Lapsed ja noored tulevad ju kohale igalt poolt üle Eesti.” Korraldatakse neli teemalaagrit, millel on põnevad nimetused – teatrihuvilistele “Vabalava”, spordilaager “Muskel trimmi”, looduslaager “MägiManni metsakool” ja Harry Potterist inspireeritud “Võlukämp”.
Lisaks jätkub mõisa ümber suviti tööd malevlastele, olgu selleks majaesine haljastus mõisa aias või midagi muud, tegevusepuudust siin ei ole. Varasemalt toimusid Kaagjärves regulaarselt mõisapäevad, nüüd tuli pandeemia vahele, ent küllap seegi traditsioon jätkub.
Jalutame mõisas ringi ja Maritta tutvustab mõisa tegemisi. Mõis on erakätes, appi on tulnud head investorid, tema ise kirjutab ridamisi projekte, mis aitavad kaasa kogukondliku tegevuse arendamisele.
Pereliikmed sisuloojateks
Silma hakkavad põnevalt kujundatud seinad, mis on valminud tänu koostööle Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallas õpilastega, kes on kasutanud erinevate värvikihtide alt leitud fragmente. Teisel korrusel asub suur saal, kus on terve sein kaetud peeglitega – põhimõtteliselt on olemas võimalused tantsu- ja balletitrenniks. Kolme nädala eest valmis Kaagjärve mõisas “Kaagjärve kooli tuba”, kus muuhulgas on seintel ammused koolilõpetamiste pildid, vanim neist 1938. aastal. Fotod on saadud Kaagjärve kooli endiste õpilaste käest ning arhiivist. Fotode otsimisega tegelesid peamiselt Maritta tädi Marje Liigus ja ema Ülle Pillaroo. Ülle on tõlkinud eesti keelde ka Nils von Ungern-Stenbergi mälestused, mida on võimalik sirvida mõisa kunagisele omanikule von Grotele pühendatud toas. Siia on kokku kogutud kõik, mida on leitud kohalike mõisnike kohta. Maritta ema peab ühendust ka von Grotede Saksamaal elavate järeltulijatega, kes on mõisas toimuvaga hästi kursis.
Veel üks huvitav tuba kannab Johannes Luckini nime. Lisaks vanadele piltidele seintel saab tutvuda Tiit Mereni koostatud fotoraamatuga “Kaagjärve Veenus”, mis koosneb hobipiltnike Johannes ja Carl Luckini sajanditagustest fotodest. (Huvitav on märkida, et Johannes Luckin on praegu Kaagjärve külas, mõisa vahetus läheduses elava ja oma talus kitsi kasvatava Mart Kase kauge otsene esivanem).
Roosiaia kuninganna ootuses
„Sidusime raamatu National Geographicu kollase raami looga, mille mõte on järgmine: inimene peaks tulema siia, sest meie juures on eksponeeritud enam kui saja aasta tagused fotod, mis kajastavad tolle aja talurahva igapäevast elu. Nõnda aitab NG kollane raam tutvustada külalistele Kaagjärve mõisa ilu ja võlu“, kinnitab Maritta. Viis hotellituba on veel ehitusjärgus, kuid suve lõpuks peaks toad valmis saama. Muide, 12. augustil annab mõisa roosiaias kontserdi ei keegi muu kui Anne Veski. Kõige lõpuks avaldab Maritta edasisi lennukaid mõtteid, mis hõlmavad hotelli ja mõnusat väikest spaad.
Miks ei peaks see tulevikus teoks saama, eks ole nad ju koos sugulastega juba mägesid paigast nihutanud. Kõik märgid näitavad, et Kaagjärve mõis aina kogub tuntust ja ühes sellega kogu Karula kant ja Valga vald. Reisihuvilised leiavad siit ehk ootamatutki põnevust, kohalikele on nende elupaika lisandunud üks oluline sümbol ühes oma erilise hingusega. Siinkirjutajal on küll kindel kavatsus peagi taas Kaagjärve mõisa väisata.
Tekst: Kuido Merits
Foto: erakogu
