30.07.2021
„Kui linnast tulema hakkad ja Vaidast läbi oled, siis kohe varsti sõidad mööda Viikingite Külast. No ja siis ole juba valvel ja keera seal kohas suure tee pealt maha, kus näitab pruun teeviit Tuhala Nõiakaevu poole – ja oledki Kolus!“ . Umbes nii selgitan ma pealinna poolt tulijatele, kuidas jõuda meie kodukülla Kolusse. Aga teiselt poolt tulijatele tuleb öelda, et „pärast Kuivajõe viadukti on üks viadukt veel… ja siis tuleb loomade tunnel. No see ökodukt, tead küll, see Eesti esimene. No ja sõidad ökodukti alt läbi ja keerad kohe paremale, suure tee pealt maha…“. Kõik on kohale jõudnud.
Olen mõnikord mõelnud, et huvitav, mitu inimest ja autot igapäevaselt mööda suurt magistraali ja mööda väiksemaid kohalikke teekesi meie külast läbi sõidab. See on kindlasti vähemalt neljakohaline arv! Võib olla isegi suurem? Ei tea. Aga teada on, et 2021. aasta seisuga on meie küla koduks 114-le inimesele. Mõned kodud asuvad ühel ja mõned teisel pool suurt teed.
Meie külas pole olnud kooli ega kirikut, aga meie külas oli kõrts! Ja meie küla kõrts on praegusel ajal üks kuulsamaid kõrtse – natuke rohkem kui 50 aastat tagasi viidi meie kõrts muuseumisse ja nüüd saavad kõik Eesti Vabaõhu Muuseumi külastajad Kolu kõrtsis ennast kosutamas käia. Ise muuseumis käies alati mõtlen, et küll oleks äge, kui kõrts päriselt veel omal kohal alles oleks. Samas on üsna tõenäoline, et kui teda muuseumi viidud ei oleks, poleks temast praegu enam suurt miskit alles.
Hea küll, meil pole enam päris kõrtsi, aga kõrtsi asemel on meil Kolu pood! See on meie küla süda. Kunagine ETKVL-i kaupluse hoone on ehitatud kuuekümnendatel ja praegune pererahvas – Terje ja Sven Uibo – alustasid oma hullumeelset ettevõtmist üheksakümnendate keskel. Teekond pisikesest soojustamata ja ahjuküttega poekesest praeguse kahekordse peo- ja seminariruumidega funktsionaalse hooneni pole olnud kerge.
Sven on öelnud, et esimesest raskest kümnendist pusisid nad end läbi suuresti nooruse entusiasmi toel. Minule tundub, et nende edasine edu võti peitub nende meelelaadis. Ei Terje ega Sven pole klassikalised „ärihaid“. See tähendab, et kuigi nende elatusallikas on eraettevõtlus, pole ma kunagi nende olekus või asjaajamises tunnetanud soovi igal võimalusel kasumit teenida. Nad on hoopis teistsugused.
Nad on intelligentsed kunstiinimesed ja mitte ainult meelelaadi poolest, vaid päriselt – näiteks mäletan juba oma lapsepõlvest Terjet tegelemas lilleseadega ja tean, et nii Kose Murdumatute Kunstnike rühmituse kui Oru kunstiklubi Sidrun näitustel on olnud maale, mille autoriks just Uibo nimeline kunstnik. Kahtlustan, et see, mida mina tean on vaid pinnavirvendus. Ka kõik kolm nende pere last on kunstipisikuga nakatunud – kaks vanemat, Egert ja Epp Kristel, suisa nii tõsiselt, et Kose Kunstikooli õpinguid on jätkatud Eesti Kunstiakadeemias. Kõige noorem, Emil Markus lõpetas sel kevadel Kose Huvikooli kunstiosakonna.
Igal juhul kandub Uibode perekonna mõnus fluidum üle ka nende töösse ehk uue nimega Kolu Küla Kööki. Oma küla pood on ikka natuke ka nagu sotsiaalasutus – siin kuuled uudiseid, kurdad muret, räägid maast ja ilmast. Siia saadad kuumal päeval lapsed jäätise järele või tuled kogu perega sööma, kui pole tahtmist kodus vaaritada. Kiirel päeval helistad ette ja palud omale valmis panna „kolm tavalist“. Ja sellel päeval, kui oled näiteks koroonas, saad toidu kätte kontaktivabalt, koos soovitustega, kuidas haigusest kiiremini toibuda. Nädalalõppudel oled igaks juhuks valvel – äkki Terje küpsetas leiba ja kui küpsetas, siis pead olema kiire, sest muidu jääd ilma! See kõik on mitte ainult lahe, vaid ka kummaliselt turvatunnet loov.
Külaliikumine Kolu külas on alles päris värske ettevõtmine – meil on hulk aktiivseid inimesi, aga pole veel külamaja ega külaplatsi. Kui meil on vaja asju arutada või põhjust midagi tähistada, siis kohtume ikka poes. Küla esimene koosolek ja seltsi asutamise koosolek toimub mõnusas Kolu seminariruumis. Advendiaja tervitamine, mis koroonapiirangute valguses peab olema vabas õhus, toimub poe terrassil. Küla fotokonkursi autasustamine toimub drive-in vormis ja ikka poe ees ning konkursi võidutööd ripuvad poe seinal. Pood on küla süda.
Ma ei tea, kuidas selle asjaga teistes peredes on, aga meie peres sõna „Kolu“ tähistabki teatud kontekstis poodi – lähme „Kolust“ läbi, saame „Kolus“ kokku, nägin „Kolus“ seda või teist. Pood ongi Kolu ja ilma poeta poleks meie küla see, mis ta on! Elagu armas Kolu poe pererahvas ja jaksu neile meile küla südame hoidmisel ja arendamisel!
Sandra Nikitin
