13.03.2024
Kirjutasin selle lause valgele paberile ja palusin Ruslana Volkovil (26) see kõva häälega ette lugeda. Lugeski, sest ta on käinud ju eesti keele kursustel. Isegi ä-tähe ütles puhtalt välja.
Ruslana on sõjapõgenik, kes hakkas 2022. aasta 8. märtsil kodust, Mõkolajivi linnast, Eesti suunas liikuma. Bussiga Odessasse, rongiga Lvivi, sealt edasi Varssavisse ja Tallinnasse. Tütarlapsel, kes näeb välja habras nagu oksake tuules, oli pagasiks seljakott ja käekott. Ta vend, kes läks vabatahtlikuna armeesse, soovitas õel Eestisse sõita, sest Jevgeni ise oli kolm aastat enne sõda Eestis töötanud.
Ruslana ei olnud varem kunagi Ukrainast lahkunud. Kõige rohkem ta kartiski teadmatust. Ukrainast põgenemine tundub nüüdseks nagu õudusfilm, milles ta oli üks osaline.
Rongi peale mehi ei võetud, ainult naised ja lapsed. Kohutav trügimine, rahvavool lihtsalt kandis põgenikke edasi. Ruslana pole nutnud need poolteist aastat kordagi. Ta lihtsalt ei saa seda endale lubada.
Ta otsustas, et peab Ukrainast lahkuma selleks, et ennast elus ise aidata. Ukrainas polnud see üleöö võimalik. Ruslana ema jäi Ukrainasse, Ta elab maal, tal on loomad ja poeg Jevgeni aitab ema rahaliselt.
Ruslanal oli kaasas venna antud telefoninumber, oli kokku lepitud, et Tallinna bussijaamas on tütarlapsel vastas roosade juustega naine, kes sõidutab ta Rakveresse.
Selle naise isa Karel on aidanud paljusid sõjapõgenikke. Ta maksis kinni kaks esimest ööd hotellis ja pärast seda hakkas Ruslana elama Muru külas. Selleks, et täiskasvanud saaksid tööl käia, töötas Ruslana niinimetatud isetekitatud lasteaias.
Aga juba 23. märtsil sõlmiti Ruslanaga esimene leping selleks, et ta saaks tööle hakata Sõmeru Põhikoolis. Varem aitas Ruslana ukraina koolilapsi distantsõppel, nüüd aga neid, kes käivad Sõmeru eestikeelses koolis. Ruslana on neile lastele tundides ukraina keelseks toeks.
Ruslana, kes Ukrainas õppis dirigeerimist ja laulmist, pole hetkekski kahetsenud, et sõitis sõja jalust just Eestisse. Kodust lahkudes oli tal kotis 200 eurot, mis teel Eestisse ära kulusid. Aga raha pärast ta ei muretsenud. Süüa talle anti, õige pea andis vallavalitsus talle ka korteri, kus ta ainult sümboolset üüri maksab.
Ta on tänulik kõigile neile, kes teda aidanud on, nii töö kui elamisega. Talle meeldib Eestis palju asju alates suhtumisest loodusesse, lastesse, sotsiaalabisse ja seadustesse.
Neiul pole pooleteist aasta jooksul olnud ühtegi konflikti. Sel suvel sai ta käia ka Ukrainas emal ja sõpradel külas. Tagasi Eestisse tuli ta heal meelel, sest sõda on muutnud Ukrainat palju. Eestis on elada turvaline, oleks ainult natukene soojem! Kõige muuga on ta rahul.
Tulevikuplaanidest rääkides teab ta praegu ainult seda, et eesti keel tuleb selgeks saada. Novembrikuus ootabki teda ees juba A2 taseme keele-eksam.
Tekst: Maire Aunaste
