13.03.2024
Nataliia Lohozynska (52) ja Liubov Ivanova (29) elasid Ukrainas Aasovi mere äärses Shirokino külas. Liubov on selles külas sündinud ja koolis käinud, Nataliia sattus samasse kohta abielu kaudu.
Kuna küla oli Ukraina mõistes imepisike, vaid ligi 1900 elanikku, siis teavad-tunnevad seal kõik kõiki.
“Selles külas, mis oli tegelikult kalurikolhoos, teab igaüks, kus keegi on sündinud, kus ristitud, kus koolis käinud ja kellele mehele läinud. Kuna meie pole kodukülas käinud enam 9 aastat, siis kõigest sellest saab täna rääkida vaid minevikuvormis,” ütleb Nataliia, kes on 25 aastat tegelenud ettevõtlusega. Shirokinos asus kalatöötlemistehas ja just selles külas alustas Nataliia ettevõtlust toidukauplustega.
Kui 2014. aastal algas vene okupatsioon, põgenesid mõlema naise perekonnad Mariupolisse. Nataliia alustas toiduäriga. Tal oli mitu kohvikut ja õnnekombel sai ta varsti teada, et ka Liubov koos ema ja abikaasaga on samas linnas.
Nataliia otsis kokka ja Liubov oli õnnelik, et tööd sai. Muidugi ei osanud naised arvata, et varsti tuleb neil ka Mariupolist põgenedes lahkuda. Pikast ja keerulisest teekonnast läbi Venemaa hoolimata ristusid kahe naise saatused Eestis.
Mis on Eesti, kus on Valga?
“Kuigi erineval ajal, jõudsime mõlemad läbi Narva Eestisse, täpsemalt Valka. Mina koos ema ja abikaasa ja tütar Milanaga elasime Valgas terve aasta. Nataliia jõudis isegi Poolas ära käia, aga seal oli üle 50-aastastel tööd võimatu leida. Hoidsime kontakti ja mina kutsusin Nataliia koos abikaasaga tagasi Eestisse, Valka,” räägib Liubov, kelle tütar hakkas Valgas juba lasteaias ja ka tantsuringis käima.
“Oleme Liuboviga palju vabatahtlikku tööd teinud, nii Ukraina sõjapõgenike kui toidupanga jaoks. Tegevus aitab depressioonist eemal hoida,” tunnistab Nataliia.
“Kui rasedaks jäin, tekkis probleem seoses sellega, et Valgas ei ole sünnitusmaja. Kuna Nataliia otsis ka tööd, siis pikkade arutluste käigus otsustasime Viljandisse kolida. Ega see kerge ei ole, kui oled aasta juba kusagil juuri alla ajanud ning pead vastleitud sõpradest jälle lahkuma. Eriti kannatab praegu Viljandis esimeses klassis õppiv tütar Milana, kelle lasteaiakaaslased ja tantsuring Valka maha jäid. Aga Valgast soovitati mul väga Viljandi arstide hoole alla minna. Pealegi on Viljandi Tartule lähemal,” selgitab Liubov oma pere hiljutisi valikuid.
“Kahjuks ma ei tea nende inimeste nimesid, kes septembrikuus Tartus mu sünnituse vastu võtsid, aga see oli väga positiivne kogemus! Eelkõige suhtumise mõttes. Ma ju mäletan oma esimest sünnitust Ukrainas: ”no mis sa karjud! Üheksa kuud tagasi oli hea, aga enam ei ole?” visati mulle näkku. Tartus mind lausa poputati,” pole 3-kuuse Sofia ema Liubov kiidusõnadega kitsi.
Uus elu Viljandis
Eelmisel kevadel kutsus Viljandi Linnavalitsuse Ukraina sõjapõgenike koordinaator Janika Gedvil Viljandisse kokku Eesti ja Ukraina ettevõtlikud naised. Kohtuti omavahel kolmel korral ja arutati Ukraina naiste kaasamist kohalikku ellu.
Nadiia ja Liubov tundsid juba esimesest kohtumisest alates, et Viljandis saaksid nad kasulikud olla.
Viljandi Spordihoones seisab eelmise rentniku lahkumisest alates tühjalt kohvikuruum. Seda ruumi käisid naised kohe vaatamas, juunikuus kolisid mõlemad pered Valgast Viljandisse ja Nataliia leidis poes ruttu ka töö. Kuu ajaga sai temast kui abikokast kokk ja töö vastu pole tal midagi.
“Me oleme Liuboviga olnud aastaid üks meeskond. Meeskond tähendab seda, et mõistad teieneteist poolelt sõnalt. Oleme kohtunud ka Viljandi linnapeaga, oleme teada saanud, mida kõike ühe kohviku avamiseks Eestis tarvis on. Alates eesti keelest kuni raamatupidamiseni,” ütleb Nataliia. Eesti keele õppimisega on nad juba alustanud.
Õpetajaks ikka nende uus sõber ja toetaja Janika Gedvil, kes on Tartu Ülikoolis lõpetanud vene filoloogia.
“Nataliia ja Liubov on väga motiveeritud ja tublid. Kui ainult mõelda nende perekondade läbielamistele, absoluutselt kõige kaotamisele peale elu, siis tulebki alustada uut elu. Need kaks pere on otsustanud Eestisse jäädagi ja oma kohviku avamine aitab uude riiki adopteerumisele palju kaasa. Olen kindel, et ukraina koduste toitudega kohviku avame kevadel,” on Janika Gedvil optimistlik.
“Eestlastele sobib ukraina köök hästi. Pealegi, Viljandis pole ühtegi ukraina söögikohta, aga Ukraina kogukond on siin ligi 1000- liikmeline,” toob Janika välja peamise põhjuse, miks Nataliial ja Liubovil Viljandis võiks hästi minna.
Kui küsin naistelt, mis võiks olla uue kohviku avapäeva menüüs, siis vastavad nad nagu ühest suust, et borš!
Tekst: Maire Aunaste
