05.09.2025
Kui Taive ja Ants Konrad meenutavad oma lühikest linnaelu Viljandis, kerkib näole muie, mis peidab endas nii üllatust kui ka kergendust.
“See linnaelu oli ikka õudne,” muigab Taive. “Ümberringi ainult majad, Inimesed grillivad kevadeti… see oli õudne! See ei olnud meie jaoks.”
Nende südames oli alati maa ja ehkki elu oli neid vahepeal viinud Võrru ja sealt edasi Pärnumaa poole, oli selge, et nende kodu ei saa kunagi olla betoonmajade vahel. Otsus sündis nii pere kui ka töö vajadustest lähtuvalt. Ants meenutab väikese vimkaga: “Alguses tegin tööandjale nalja, et tulen küll tööle, aga ainult siis, kui leiate meile ka elamiseks maja. Ja näed, leidsidki.”
Kui nad lõpuks oma praeguse kodu Soeva külla, Audru osavalda leidsid, tundus kõik olevat õige. Väiksem, Audru Kool on kohe lähedal, veeldgi lähemal on Aruvälja lasteaed ja ka külapoe tähtsust ei saa alahinnata. Kogukond tervitas just poodi külastades uustulnukaid nii soojalt, et see jäi südamesse. “Läksime poodi ja täiesti võõrad mehed tegid ukse lahti, ütlesid “Tere, uued elanikud”. See oli nii südamlik,” meenutab Taive.
Elu maal on kujunenud töö ja rõõmude tasakaaluks. Konradid kasvatavad köögivilju, marju ja peavad kodulinde. Ants töötab suurte põllumajandusmasinatega – suvel silo tegemine, talvel metsatraktoriga tööd. “See ongi täiesti maa töö,” ütleb ta uhkusega.
Ka lapsed on leidnud oma õnne. Vanem poeg Tanel kirjeldab maaelu lihtsate sõnadega: “Maal on vaikne ja siin on palju ruumi, kus ringi joosta.” Tema vend Maik lisab silmad säramas: “Siin on vabadus. Saad lõket teha ja erinevate masinatega sõita. Linnas ma ei kujutaks seda ette.” Väikese õe Kristella sära kinnitab, et ka talle meeldib kohe väga maal elada!
Taive hoiab südames väikeseid unistusi. “Tahaksin suurendada oma kanakarja ja võib-olla kunagi ka paar siga pidada. Ei taha mingit kunsttoitu, vaid päris oma kasvatatud.”
Konradid osalevad aktiivselt kogukonnaelus. Külapeod, ühismatkad, lapsed käivad väikeses koolis ja tütar imearmsas lasteaias, kõik see loob turvatunde ja kuuluvuse. Siin on kõik olemas, mida meie vajame: kool, lasteaed, pood, bussiliiklus, linna lähedus.
Nii kujuneb Konradite lugu millekski suuremaks kui ainult pere igapäevaelu. See on tunnistus, et maaelu ei ole vaid raske töö, vaid ka kindlustunne, rõõm ja vabadus. “Meile meeldib, et siin saavad lapsed tõesti olla õues – kummikud jalga ja õue, mitte ainult ekraani ette,” võtab Ants kokku.
