27.05.2021
Margus Kalam on põline Keava poiss. Kui ette võtta tema 2019. aastal ilmunud raamat „Minu Aasia“ saab aimu, et rännukihk oli temas juba päris poisikesena. Alates 2003. aastast veedab Margus talvekuud Aasias kaubarännakutel ja suvekuud Eestis, Keavas.
2020. aasta algus tõi aga uued tuuled ja üle pika aja tuli kodutee jalge alla võtta taas talvel. Koos lumega Eestisse saabunud Margus on nüüdseks elu ümber korraldanud ja kavatseb Aasia tuua Keavasse. Minu Aasia OÜ lõi ta juba seoses raamatu välja andmisega, aga sellega tema tegevus ei piirdu. Ta plaanib terve Aasia maitsemaailma tuua kätte ka eestlastele.
Miks Aasia ja mitte näiteks Ameerika? „Meie esimene pood (Universaal Universum) oli hipidele suunatud stiilipood ja nende ehted ning riided pärinevad Aasiast“. Paar aastat tagasi plaanis Margus pärast kiiremat Aasia kaubaringi ka Lõuna-Ameerikat avastama minna, aga lähemal uurimisel selgus, et otse ida poolt läheneda on võimatu. Nii pikka otselendu ei tehta ja kui kuidagi saanukski, siis olnuks see väga kallis. Kõige soodsam oli lennata tagasi Euroopasse ja siis sealt edasi Ameerikasse. See mõte aga ei meeldinud talle üldsegi. „Kui ma olen lennanud 10 tundi ida poole, siis ma keeldun 10 tundi tagasi sõitmast, et siis veel 10 tundi või rohkemgi läände lennata. Siis otsustasingi, et jään Aasiasse.“ Pärimisele, kas on tekkinud ka tunne, et enam ei jaksa ja ei taha, annab Margus kindlalt eitava vastuse.
Kui uurin, mis on kolm kõige suuremat erinevust Aasia ja Eesti inimeste vahel, sõnab Margus naerupahvaka saatel: „Toitumine. Kartul versus riis.“ Aga see ei ole ju siiski põhiline. Kuidas on lood inimeste, kommetega? Me eurooplastena oleme ju täiesti teistsugused, võiksime end kõrvutada ehk inglastega. Idapoolsed rahvad on hästi avatud. Samas ei saa tuua võrdusmärki kogu Aasia vahele. Jaapanlased on väga kinnised. Nende jaoks on kodu väga kinnine. Aga samas on mõned rahvad väga külalislahked. Näiteks võib seal täiesti suvalise inimesega tekkida vestlus tänaval või poes või kinos. Sa küsid midagi ja siis kohe hakatakse rääkima. Kohaliku inimese käest küsitakse kohe, et kust tema pärit on. Mitte, et kust mina pärit olen… Seda küsitakse ka, aga pigem huvitab kohalikke rohkem oma kaasmaalane – et ehk on tegu hõimlasega.“
Margus pajatab ka kannatlikkusest ja lahkusest: „Inimesed Aasias on abivalmid. Näiteks liikluseski. Kui meil üritad parklast välja tulla ja ei jõua piisavalt kiirelt eest kaduda, saad juba signaali või näed rusikat. Seal ei ole sellist käitumist, pigem aidatakse sind ja oodatakse, et saaksid oma manöövrid ära teha.“
Jõuame kodule lähemale. Millised plaanid Margusel on Eestiga, Keavaga? „Mõte on ikkagi Keavasse teha kokandusklass, galerii, ehtekoda. Soetatud on krunt Keavas, eks sealt on edasi näha.“ Praeguseks on Margusel loodud terve sari Aasia kastmeid, tšatnisid ja maitseainesegud. Neid tooteid müüb ta nii HooviOTTidel kui ka e-poodides ja Universaal Universumi kauplustes. Kogu tootmine asub aga Keavas.
Juttu on olnud ka teisest raamatust Minu Aasia sarjas. „Mul on uus toimetaja Mae Lender. Suurem osa materjalist on koos. Petrone Print kirjastuses on raamat hetkel 2021. aasta lõppu planeeritud“. Jutu käigus tuleb välja, et kolmandagi raamatu idee on juba küpsemas. Selle sisu peaks keskenduma juba rohkem Aasia maitsetele ja kuidas tuua neid kerge vaevaga Eesti kööki. Näiteks soovitab Margus eelmise päeva keedetud kartulid praadida ja maitsestada Tai basiilikuga – see on väga sarnane tavalisele basiilikule, aga lisandunud on ka kaneeli- ja aniisimaitse. See raamat oleks rohkem kokaraamatu formaadis ja seega pigem mõne teise kirjastuse teema.
Küsin, milliseid mõtteid mõlgutab Margus edaspidise suhtes arvestades hetka maailmapilti, koroonaolukorda… Kui Margus läheks ühel hetkel tagasi Aasiasse, ei pruugi soetatud krunt tema elukorraldusega klappida. „Eks ma panen staabi püsti. On koht kuhu tulla. Aga siis peab juba töötajaid olema. Just ehtekoja mõistes. Ma ei jõua ise niipalju teha, kui vaja oleks,“ möönab Margus.
Kindlasti saab Aasia maitsete ja Marguse kohtuda juba 25. septembril Kehtna vallamaja ees.
Tekst: Seily Sõgel-Raid
Foto: erakogu
