19.09.2022
On lõunane aeg, kui saabume Tallinnast Läänemaale, Jalukse külla. Autos meie pisike pere – mina, abikaasa ja kaks poega. Hinges on ärev tunne, kuid see on vist elus kannapöördeid tehes loomulik. Majas sagivad ringi veel need, kes lahkuvad. Õigepea ulatavad nad meile võtmed ja saadame nad lehvitusega teele. Istun diivanile ja mõtlen tuhandele seiklusele, mis mind siin ees ootab. Esimesel ööl ei saa magada, sest kõik on harjumatult vaikne…
Niimoodi panin ma kirja oma esimesed mõtted ja tunded Aavikule saabudes. Veel paar kuud ja nendest esimestest mõtetest saab mööda kolm aastat. Kohe kolm aastat oleme perega elanud maal, kolm aastat olen olnud Aaviku talu perenaine. Kui päris aus olla, siis enne 2019. aasta lõppu ma isegi ei teadnud, et Läänemaal, Lääne-Nigula vallas selline küla nagu Jalukse üldse olemas on ja täna ei vahetaks ma siin elamist mitte millegi vastu.
Elasime abikaasaga hubases üürikorteris Tallinnas ja juba siis, kui 2013 aastal sündis esimene laps, hakkas hing oma kodu ihkama, kuid eks aeg ja unistused käivad mööda omi radu. Meil oli üks ajaline eesmärk ja see oli soov oma kodu saada enne, kui esimene laps läheb kooli. Kui 2019 aasta kevadel sündis meie teine poeg, oli soov saada maale ja oma majja elama juba välja kannatamatu, ka aja eesmärk ei olnud enam kaugel ja nii need otsingud peale hakkasidki. Kerides kiiresti aega pool aastat edasi ning 2019 jõulud veetsime me juba oma kodus, oma Aaviku talus. Pikalt kasvas see mõte oma kodust meie sees, siis justkui juhuslikult ja järsku jõudsime me selle meie jaoks ideaalse majani, kuid kas tegelikult elus üldse on midagi juhuslikku…
Eks aastate jooksul oleme ikka mõeldud ja arutletud, et miks just maale? Miks maja? Arvan, et abikaasa öeldud mõte andis nendele küsimustele kõige parema vastuse. See kõlas järgnevalt: „Tahaks, et peale tööpäeva oleks midagi veel teha, kui ainult puldist telekas tööle panna“. Ja nii ongi – nüüd on meil oma aiamaa, kartulipõld, hoovi peal lõputult võimalusi, et lastel oleks huvitav. Lisaks on meil 100 aastat vana talumaja. Alati on midagi teha ja harva saab ennast lihtsalt teleri ette visata. Nagu ikka elus on vahel ka raskemaid hetki, kuid siiani pole kordagi kahetsenud maale kolimise otsust.
Kui ennast Jalukse külla sisse seadsime, siis juba teadsime, et lapsed saavad hakata kodu lähedal käima koolis ja lasteaias. Olin kindel, et õpetajana leian kindlasti ka tööd ja kui ei leiagi, siis juba loomu poolest olen avatud ja ei karda väljakutseid. Õnneks on kombeks elus asjadel minna nii nagu vaja ja ka õpetajatöö ootas mind Haapsalus. Eriti mugav, et linn on kodust 20-minutilise autosõidu kaugusel – kõik vajalik on sealt saada.
Seega Jalukse küla pakkus mulle ja mu perele kõike seda, mida maale kolimisest ootasime. Kuid lisaks kõigele sellele, leidsin ma siit midagi, mida ma isegi ei osanud oodata. Ma leidsin kogukonna. Inimesed, kes võtsid mind ja mu pere avalisüli vastu, olenemata sellest, et neil polnud aimugi, kes me oleme. Neile piisas ainult sellest, et me tahame siia oma elu rajada. Minu arvates on meie piirkonna tugevus see, et külades on aktiivseid inimesi ja elu käib. Oru piirkond laieneb järjepidevalt ja külades elavate inimeste käekäiku peetakse päriselt oluliseks. Linnamäe Arendusselts korraldab külade ümarlauda, kus piirkonna külade esindajad ja huvilised tulevad kokku, jagavad rõõme ja muresid. Kui ma sinna esimest korda läksin, siis ma ei tundnud peaaegu mitte kedagi ja ma samas tundsin, kuidas ma olen nii oodatud! Tänaseks on tekkinud meie pere ümber inimestest võrgustik ja ühiselt koos teiste külaelanikega oleme korda saatnud juba nii palju toredat. Ainult rahulolu tuleb südamesse, kui mõtlen kõigele sellele, mis alles tulevikus ees on.
Jalukse küla ja Aaviku talu on minu ja mu pere kodu. Me ei tulnud siia korraks, vaid selleks, et rajada siia oma elu. Arvan, et kui ma soovin hästi elada oma aia sees, on oluline ka see, et aia taga naabritel ja külas üldiselt oleks hea olla. Eks ikka on elus tõusud ja mõõnad, aga elades siin kogukonnas olen ma saanud aru, et kui üksi saab võib-olla kiiremini, siis koos jõuab kindlasti kaugemale ja maale elama asuda oli üks parimaid otsuseid mu elus!
Janne Rau, Aaviku talu pere, Jalukse küla, Lääne-Nigula vald
