13.03.2024
Tallinnas, Vabaõhukooli tee mändide all on tunne, et mitte kusagil maailmas ei saa olla sõda. Ja kui kusagil olekski, siis sellel kitsukesel tänaval on rahu ja vaikus ning kolmekordses majas elajaid ei saa mitte kuidagi kätte ilma, et oled nende tuttav või sõber. Krunti, millest pool on mets, valvab värav. Andrii Hasii teeb värava lahti. Seisab heledas särgis, detsembrikuu heledas valguses ja naeratab.
“Me oleme Lvivist. Tuttavaks saime abikaasa Khrystynaga bussis. Sõitsime selle bussiga igal hommikul. Alguses kooli, hiljem tööle. Ühel hommikul hakkasime rääkima ja aasta pärast olid pulmad, minu 22. sünnipäeval,” räägib Andrii (37) ja teekib seda kogu aeg naeratades. Kümme aastat töötas ta Lvivi tuntud restoranis juhatajana ja eks sõbralik juht ole igas toidukohas suureks plussiks.
“See restoran ootab mind siiamaani tagasi,” teab Andrii, sest käis suvel Venemaa kaudu Lvivis. Nüüd on neil Tallinnas mitte liiga suure maja kolmandal korrusel 3-toaline korter, neil on 11 ja 13-aastased pojad ja kogu pere näeb välja nagu postkaardil. Poisid on hästi kasvatatud ja lokkispäised, kes käivad Piritalt Vanalinna Hariduskolleegiumisse kooli. Autoga neid kooli ei viida, käivad ise.
“Oleksime võinud valida ka mõne meile lähema kooli, aga kuna alguses elasime ka ise vanalinnas, siis ei tahtnud poiste kooli vahetada. Tahaksime anda neile euroopaliku hariduse ja tunneme, et see on neile õige kool. Danylo, loe eesti keeles see luuletus, mida õppisite,” palub ema ja Danylo loeb. Ta räägib nii kiiresti, et ega ma hästi aru ei saa, millest luuletus täpselt räägib. Kuulen paar korda sõna “käed”. Rääkides kätest, siis pereema, kes näeb oma 35-eluaastast palju noorem välja, on erialalt klaveriõpetaja. Enne ajakirjaniku tulekut on ta just koju jõudnud vanalinnast, Ukraina Kreekakatoliku kirikust, kus Khrystyna laulab ukraina kooris. Ja pühade ajal koor muidugi esineb. See pere on Eestis elanud varsti kaks aastat. 24.veebruaril, kui kell viis hommikul esimene rakett üle Lvivi lendas, oli pereisa sekundiga jalul. Raadio teataski, et sõda on alanud. Andrii äratas pere üles, mõtles palavikuliselt, et kuidas küll naine lastega Ukrainast minema viia.
“Mu esimene mõte oli, et bensiinipaak tuleb ruttu täis võtta! Haarasime dokumendid ja paar asja veel ja olime juba teel. Lvivist Poola piirini on 60 kilomeetrit. Võtsime ainult bensiini ja tuiskasime edasi. Olin ise valmis Ukrainasse tagasi sõitma, aga Ukraina-Poola piir suleti juba kaks tundi hiljem. Mõtlesime, kas sõita Itaaliasse või Eestisse. Khrystyna üks õde elab Tallinnas, seega valisime Eesti,” räägib Andrii. Usutavasti oli nende pere esimeste hulgas, kes Eestisse jõudis, juba 27. veebruaril.
“Kuna mu õde töötas sel ajal Pühavaimu tänaval lasteaias ja samal tänaval asub ka Eesti Usuinstituut, siis saime kiiresti teada, et selle instituudi rektor Ove Sander ja Ukraina Keskuse juht Anatoli Ljutjuk on valmis vastu võtma põgenikke. Selles suhtes meil väga vedas, saime elada 9 esimest kuud sama instituudi ruumes.
On inimesi, kes elavad seal tänaseni, aga meie leidsime õnneks korteri,” ütleb nääpsuke heledapealine naine, kes klaveritunde praegu paraku ei anna. A1 taseme eesti keeles on ta juba omandanud, nüüd käib keelt õppimas, et asuda A2 keeletaseme vallutamisele.
“Ma ju tean, et ilma keeleta pole Eestis enamikus kohtades võimalik töötada. Mina käin õhtuti 2-3 korda nädalas last hoidmas, Andriil on õnneks samuti töö,” on Khrystyna rõõmus. Pojad käivad mõlemad ka jalgpallitrennis. Kui küsin nooremalt, et mis talle Tallinnas kõige rohkem meeldib, siis vastab Danylo sekundi pealt, et vanalinn.
“Sellest aastast tähistab Ukraina eestlastega esimest korda jõule samal ajal. Kuna meie traditsioon nõuab, et jõululaual oleks 12 toitu, siis vaata, sellele lauale need toidud tulevadki!” naerab Andrii lõbusalt, sest kujutan juba ette, et Ukrainas ei olnud neil kodus mitte ühtegi nii väikest, meeter korda meeter, lauda. Aga seal ei olnud neil laua ümber ka kunagi nii väikest peret!
Pidu peetakse Ukrainas jõulude ajal kuni kolm päeva ja sellest ei jää ilma ükski sugulane. “Eks me näe, mida tulevik toob. Minu kõige suurem mure oli lapsed sõja jalust ära tuua ja seda me ka tegime. Mu naisel on 5 õde-venda Ukrainas ja meil on ju vanemad. Pole aga midagi teha, tuleb see sõda üle elada ja edasi elada. Ukraina on varemgi üle elanud nii näljahäda kui kommunismi. Elame seegi kord! Tunneme ennast Eestis kindla ja rahulikuna. See meeldib meile väga, et eestlased on meie moodi,” võtab Andrii meie kohtumise kokku.
Tekst: Maire Aunaste
