02.09.2021
Kaks õde, arhivaar Margit ja kunstnik Heidi Solo avasid 1. septembril oma puutöövaimustuse jagamiseks Kosejõe Käsitöökooli.
Margit Solo: ”Sattusime Tuhalasse aastal 2004, kui üks vana räämas maja valis meid välja, võttis näpust kinni ja enam lahti ei lasknudki. Olime sunnitud selle ära ostma, risust puhtaks rookima ning alustasime uue elu sissepuhumisega. Projekt oli suur ja võttis aega, mis ta võttis, kuid nüüd oleme juba 7 aastat majas sees elanud. Majavaimud on meid omaks võtnud, oleme vastastikku hästi kohanenud teineteise tegemistega.
Avasime siin ka oma disainistuudio, kuna pinda jätkus nii mitmekski tegemiseks. Esimese avaliku ürituse korraldasime juba aastal 2006, kui panime aega üles Sirje Kuuskmanni keraamika näitusmüügi. Meid külastas toona ligi 300 inimest, mis sel ajal oli meie jaoks täiesti ettearvamatult hea tulemus. Meid märgati!
Aja jooksul oleme liikunud üha rohkem käsitöö suunale ning meie kodustuudio hakkas tasapisi väikseks jääma. Oleme korraldanud mitmeid erinevaid töötubasid küll pastelde tegemise, tikkimise, säärepalte punumise, ka puitehete valmistamise jt huvitavate tegevuste õppimiseks. Kõike, mis tundus endale põnev, sai pakutud ka laiemalt. Välja kujunes tore sõprusring, kellega aeg-ajalt näpuoskusi lihvida ja mõnusat jutukest puhuda ning nalja visata.
Umbes 7-8 aastat tagasi, kui sättisime end alaliselt Tuhalasse elama, saabus meie õuele puutöövaimustus. Heidi läks Olustverre rahvuslikku puutööndust õppima. Ja lahti me sellest enam pole saanudki. Järgmine märgiline asi, mis meid enda rüppe haaras, olid kodalukud, mille uurimisele Heidi ennast pühendas. Uurimine, mõistagi, käis koos praktilise tegevusega. Valmis kümneid erinevate süsteemidega lukke, mis koos museaalidega vormusid näituseks Eesti Rahva Muuseumis Tartus ning Arhitektuuri- ja Disainigaleriis Tallinnas. Praegu saab lukke vaadata ja proovida-katsetada Ravila mõisas, sealt edasi Kose raamatukogus.
Lukkude näitus osutus nii suureks ja neid sai nii palju, et meil ei jätkunud oma majas enam ruumi. Oli vaja hakata laiendama haaret. Kuna Heidi oli vahepealsetel aastatel hakanud oma puutööoskust jagama ka Kopli Ametikoolis puutöö kutseõpetajana ning hiljem Tallinna Tondi Põhikoolis puukäsitöö õpetajana, siis tekkis vastupandamatu vajadus seda ka koduvallas ära kasutada.
Vallavolikogu ja -valitsuse nõusolekul ja kaasabil leidsime omale uue ja suurema pesa Kose-Uuemõisas, kus meid võttis vastu endise Kosejõe Kooli puutöömajake. Kulus lugematuid töötunde, et ennast sinna sisse seada. Kaasasime tegevusse ka oma hea sõbra Pilliait OÜ. Avanes Kosejõe Käsitöökool. Üheskoos oleme sättinud käima puutöökoja, sisustanud õppeklassid, registreerinud HTM juures õppekavad ning alustame sel sügisel puukäsitööalase huvikooli ja täiskasvanute puutöökoolitajana tegevust.
Aastal 2017 tegi Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit meile ettepaneku liituda nende ridadega. Tuhala Ajaloo- ja Kunstikamber ei ole mitte ainult käsitööliidu liige, vaid Heidi kuulub ka käsitööliidu juhatusse. Koostöös käsitööliidu ja Rahvarõivas MTÜ-ga avame tekstiilkäsitööhuvilistele järgmisest sügisest ka 2-aastase rahvarõivakooli, kus iga osaleja saab endale kokku panna ning valmistada just sellise rahvarõivakomplekti, millest ta unistanud on.
Midagi ei saa ju vaka all hoida. Olles ise teadmisi ja oskusi kokku korjanud, on vaja seda jagada kõigile, kes kuulda tahavad. Ja neile ka, kes kuulda ei taha. Meie rahvapärimus ja -traditsioonid on põhjatu varasalv, millest piskugi elushoidmine ning edasiandmine on meie missiooniks.
Meid on soojalt vastu võtnud Kose-Uuemõisa mõisapark, jõgi meie selja taga ning toredad Uuemõisa inimesed, kes on kiirelt haakunud meie ettevõtmistega.
Meie hasart sobib hästi Kose-Uuemõisa külakeskuse rahvaga, oleme juba osalenud mitmetel ühistel ettevõtmistel ning panustame igati Kose valla käsitööelu mitmekesistamisse. Ja paljutki on veel tulekul. Loodame, et kõik teie teed viivad edaspidi Kosejõe Käsitöökooli!”
