05.09.2025
Kui Ergo-Hart ja Veinika 2014. aastal Peipsiääre valda maakodu soetasid, ei olnud neil veel plaani sinna päriselt elama jääda. “Tahtsime, et meie teismelised lapsed saaksid maal olemise võlusid kogeda. Meil mõlemal olid maavanaemad ja -vanaisad, kelle juures oma suved veetsime, aga lastel oli maaeluga vähe kokkupuuteid,” meenutab Ergo.
Esimesed viis aastat veedeti maal peamiselt nädalavahetusi ja suvepuhkusi. Pöörde tõi koroonapandeemia, mis pani pere järjest pikemalt maal viibima. “Mõne aja pärast jäimegi päriselt siia. Nüüd käime Tartus vaid laste ja lastelaste pärast või siis, kui töö meid sinna viib,” räägib Ergo.
Samm-sammuline tee maale
Ergo sõnul ei sündinud maale kolimine ühegi konkreetse murdepunkti kaudu. “See juhtus sujuvalt. Sammhaaval tõime oma tööelu linnast siia,” selgitab ta. Veinika loobus 2019. aastal tööst Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja hakkas järjest rohkem oma kodutalus toimetama. Ergo vähendas oma õppejõukoormust Tartu Ülikoolis ning leidis rakenduse Kodavere Pärimuskeskuses.
Tänane kodu Torila külas leiti kinnisvaraportaalist. “See oli seitsmes koht, mida Veinika vaatamas käis ja tundus kohe õige. Siin oli kõik olemas: vana talukoht põlispuude ja õunapuuaiaga, tükike metsa ning elamiskõlbulikud ruumid,” kirjeldab Ergo. “Esialgu tõime tuppa ühed ainsad kangasteljed ega osanud ette kujutada, et siin hakkavad toimuma kangakudumise koolitused. Samamoodi ei arvanud ma, et minust saab toitlustaja.”
Maal elamise väärtus ja tänane elu
“Maal elades tunned, et iga töö jaoks on oma kindel aeg. Kui see mööda lasta on tagajärgedega keeruline tegeleda,” ütleb Ergo. Aastaaegade vaheldumine on siin eriti tajutav: talvel tuleb lund lükata ja kütta, kevadel ja suvel muru niita, sügisel korjata õunu ja riisuda lehti. “Ka maantee pealt väiksemale teele keerates tunned, et hakkad kohale jõudma ja hinges toimub rahunemine.”
Tänane elu ongi tihedalt seotud kodutalu ja kogukonnaga. Veinika koob tellimustöid ja korraldab käsitöökoolitusi, Ergo töötab Kodavere Pärimuskeskuses, kus veab laagriprojekte, kontserte ja giidituure ning on saanud tulihingeliseks kodavere keele entusiastiks. Lisaks on ta leidnud aega ka uueks hobiks – karmoškamänguks.
“Maaelu on meid Veinikaga palju rohkem kokku sidunud,” ütleb Ergo lõpetuseks. “Kui varem elasime linnas justkui erinevates maailmades, siis maal tegutseme koos, olgu see peenarde kaevamine või ürituste korraldamine. See on andnud meile võimaluse päriselt ühist elu jagada.”
