10.09.2024
Aravete kandis elab väga eriline perekond. Täis tugevust, julgust ja ühtsust ning üksteise toetamist. Tegemist on perekonnaga, kes paneb enda füüsilise võimekuse proovile rammumeestele ja -naistele mõeldud alasid harrastades.
Oma saavutustega on nad jõudnud Eesti parimate hulka. Tanel Aeg, Timo Kuusemaa, Siim Süld ja Diana Süld moodustavad neljaliikmelise perekonna, kes lisaks ühistele treeningutele käivad ka ühiselt võistlemas. Kõige värskem rammuspordi tegija on Diana Süld, kes elas oma vendadele Tanelile ja Timole ning abikaasale Siimule igal võistlusel nii väga kaasa, et otsustas ka ise ala proovida. Oma vanematele, tädile ja onudele elavad kaasa ka pere pisemad liikmed.
Oma pere suurimast fännist Eesti meistriks
Eestis võisteldakse rammuspordis viiel alal. „Minu vennad ja abikaasa on rammusporti teinud päris mitu aastat. Ja ma olen kõikidel võistlustel käinud kaasa elamas,“ kirjeldas Diana, kuidas ühest pealtvaatajast sai sportlane. Diana sünnitas kolmanda lapse, lõpetas ülikooli ning tundis, et tal oleks vaja uut väljakutset. Eelmisel aastal otsustas ta, et teeb 2024. aastal ühe rammuspordi mõõduvõtmise kaasa. „Sellest ühest on saanud nüüd 1, 2, 3, 4 võistlust,“ loetles ta enda osalemiskordi.
Lisaks sellele, et Diana on saanud esikohti Albu rammunaise võistluselt, on tal ette näidata ka tiitleid suurematelt mõõdukatsumistelt. „Ma olen Eesti meister autotõmbamises ja palgisurumises,“ ütles Diana, kelle sõnul lihtsalt läks niimoodi. Võit ei olnud talle eesmärk, tähtis oli kogemusi saada ning perega koos aega veeta. „Oluline on just see, et ma saan oma vendade ja abikaasaga kõike seda koos teha. Kuna ma niikuinii alati elan neile kaasa, siis seekord said nemad ka mulle kaasa elada.“ Diana tunnistas, et närv on tal suurem pigem siis, kui vennad ja abikaasa võistlevad, mitte ta ise.
Rammusport algab jõusaalist
„Lisaks tugevusele on vaja ka julgust, et võistlustel osaleda,“ selgitas Diana, kelle viimane mõõduvõtmine toimus ilma varustuse ja ettevalmistuseta. Naine läks pealtvaatajaks, aga sai rammumeeste grupilt indu, et ka ise palgisurumisel osaleda. Seda ala tegi ta esimest korda ja sai kohe ka esimese koha. „See on nii hea tunne, kui lähed võistlema. Mitte esikohta püüdma, vaid võistlema, ja ületad iseennast,“ rääkis Diana. Viimasel võistlusel vedas ta 200 kg käru ja tegi 160 kg jõutõmmet. „Ma ei uskunud eluilmas, et suudan neid liigutada, kuid tegin mõlemad ära. Mul olid pisarad silmas, sest ma olin enda üle nii uhke, ma ületasin ennast.“
Kõik pereliikmed tõdevad, et rammuspordiga tegelemine saab alguse jõusaalist. Seal ehitatakse põhja, muudetakse kogu keha tugevaks ja vastupidavaks. „Mina olin esimene, kes jõusaali läks,“ meenutas Timo teekonda rammuspordi juurde. Venna eeskujul jõudis jõusaali ka Tanel. Samuti on Siim aastaid jõusaalis käinud. Diana järjepidevad treeningud algasid eelmise aasta juunis. „Me kasutame kõik ühte äppi, mis genereerib meile raskuseid ja tõstab neid pidevalt, et oleks mingi areng. Otseselt rammumehe alasid ma võistlusteks ette valmistanud ei ole,“ selgitas treeningplaani Diana. „Äpis laod põhja,“ sõnas Tanel.
Rammuspordist innustus peres esimesena Tanel. „Juba noorena tahtsin rammumeheks saada. Minu iidol oli Marko Remlik. 13-aastaselt hakkasin jõusaalis käima. Arvan, et esimese rammumehe võistluse tegin 16-aastaselt. Olin vist kõige noorem võistleja,“ meenutas Tanel. Rammuspordiga võivad tegeleda ka alaealised. Kui lapsevanem on nõus ja noorel jõudu, siis on teed valla. Võistlema ei pea suurte täiskasvanud meestega, sest rammuspordis on olemas eri kaalukategooriad. „Tanel ongi see, kes on alaga juba aastaid kõige intensiivsemalt tegelenud. Tal on päris palju karikaid ja ta on ka välismaal võistlemas käinud,“ lisas Diana.
„Rammusport on hästi mitmekülgne – seal on ka liikumisalasid. Jõusaalis raskustega eriti ringi ei liiguta. Rammuspordis on aga meeletud raskused, mida tuleb pea kohale tõsta – erinevad plokid, kivid,“ selgitas rammuspordi ja jõusaali erinevust Tanel. „Rammusport on spetsiifiline ja selle alad hõlmavad lihaseid, mida tavalises jõusaalis ei treenita, aga jõusaalist on palju kasu. Ilma jõusaalita kohe rammuspordiga tegelema hakates on kindel, et saad vigastada,“ lisas Timo.
Võistlemas käiakse nii Eestis kui ka välismaal (Lätis, Ukrainas, Soomes). Vahel on rohkem võistlemist, vahel vähem. Tihedam võistlusperiood on väsitav ja siis trenni väga ei jõua teha. „Ma ei tee seda ala nii tõsiselt nagu Timo ja Tanel. Tavaliselt võistlen aastas ühe või kaks korda. Mulle meeldib käia harrastajana,“ jagas oma kogemust rammusportlasena Siim Süld. Ta tõdeb, et trennitegemine on üleüldse väga kasulik, annab hea enesetunde ja enesekindlust. „Füüsiline vorm on parem kui keskmisel inimesel,“ lisas ta. Siimu esimene võistlus oli üle kümne aasta tagasi.
Nädalas teeb rammupere kolm kuni viis trenni, korraga 1,5–2 tundi. Mõned treeningud on ka taastavad, need kestavad pisut lühemat aega.
Pere tugi aitab
Head tulemused on tulnud tänu pühendumisele ja suurele tööle. Ette on tulnud ka raskeid hetki ja motivatsioonipuudust. Leida nendel hetkedel enda seest jõudu pingutada pole alati lihtne. Teekonnale on maha jäänud väga palju higi, verd, vigastusi, loobumisi ja pisaraid. Üheskoos on pere sel teekonnal suutnud ületada mitmeid keerulisi hetki.
„Pere toetus aitab väga palju,“ tõdes Tanel. Koos perega sõidetakse mõnel suvel läbi pea kogu Eesti. Sõitu alustatakse hommikul ja tagasi koju jõutakse õhtul. Ollakse üksteise suurimad mentorid, treenerid, fännid ja innustajad. Väärtustatakse ühist aega ja ühtsustunnet. „Teeme koos trenni ja julgustame üksteist. Teinekord tuleb tunne, et rohkem ei jaksa – siis on vaja, et keegi kõrvalt ütleks, et tegelikult jõuad ikka,“ jagas oma perekonna motot Diana. „See on hea, et me käime kõikidel võistlustel koos. Koged perekonna tuge, kaasaelamist,“ lisas Timo.
„See on tore aja veetmise viis. Ja ka lapsed elavad sellele kaasa. Nad näevad, et sport on oluline,“ ütles Diana ning lisas, et treeningutel ja võistlustel on pere pisemad alati kaasas. Oma treeningute vahepeal tegeletakse ka lastega. Lapsed käivad oma trennides ja saavad aeg-ajalt koduseid ülesandeid, mida siis jõusaalis teevad. Näiteks spagaati, silda jne. „Ma filmin harjutuse üles ja saadan treeneritele. Nii et päris niisama nad siin pole,“ selgitas kolme väikese lapse ema Diana. Kuidas leiab ta kõige juures aega spordiga tegeleda? „Hea planeerimisoskusega on võimalik kõike teha. Mul on tahtmine, selline jonnakus. Kui ma tahan midagi teha, siis leian selleks aja.“
See, et nii mitu pereliiget on kõik leidnud tee rammuspordi juurde, on üsna ainulaadne. „Eestis ei ole näinud, et selline punt koos oleks. Neli inimest. Mul naine käis ka vahepeal trennis, aga see pole vist tema teema. Lapsed on aga kogu aeg saalis. Kõigil on siin mugav,“ ütles Tanel. Kui enamasti on inimesed hädas, mida kellelegi sünnipäevaks või mõneks tähtpäevaks kinkida, siis rammuperel seda muret pole. Üksteisele kingitakse kõike, mis on seotud trenni tegemisega: vitamiine, põlvesidemeid, tosse jne.
Tanel peab plaani rammuspordiga tegelemine lõpetada, aga on seda igal aastal edasi lükanud. Ta on innustunud mõttest jagada oma kogemust noortega. „Ma tahaksin seda edasi anda, mida mina soovisin noorena saada. Noore poisina tegin trenni, et olla suur ja tugev. Kogu aeg põrusin ja põrusin, ei olnud arengut. Olin häbelik ja ei julgenud suuremate käest abi küsida,“ ütles Tanel, kes julgustab noori nõu küsima. Kõik on kuskilt alustanud ja kellegi toega on alati lihtsam. Vahel võib peas kuulda ka kahekõnet, kus üks pool ütleb, et ei jaksa, ning teine pool jälle, et saab ikka. Ka siis on teistest tuge. Üheskoos trenni tegemine liidab, annab jõudu, innustab. Kui sa ei oska, ära jää üksi. Ole julge ja küsi abi.
Aravete jõujaama teatakse ka kapitehasena
MTÜ Aravete Jõujaama asutasid 25. augustil 2010. aastal Erik Kuningas ja Marko Remlik. Jõujaam koondab endas nii tõsiseid sportlasi kui ka harrastajaid ning aitab neile luua enda vormis hoidmiseks, arendamiseks ja omavahelisteks võistlusteks paremaid tingimusi. Järvamaal Aravete spordihoones on Aravete jõujaama kasutada jõusaali ruumid ning sinna on soetatud eri projektide abil tõstmise treeningseadmeid. Jõusaalis korraldatakse nii vabariikliku, maakondliku kui ka piirkondliku tähtsusega võistlusi.
Erik Kuningas alustas rammuspordiga enne Marko Remlikut, kuid Aravetelt oli esimene rammumees siiski Remlik. „Esimesel hooajal olin küll üksi, aga juba mõne aasta pärast, kui olin mõningase edu saavutanud ja sellel alal nime teinud, oli Aravetelt ja selle ümbrusest võistlevaid rammumehi juba pea kümme noort ja ka mõni vanemgi,“ rääkis Remlik.
Seejärel hakkas Remlik looma võimalusi rammuspordiga tegelejatele. 2006. aastal oli jõusaal viletsas seisus. Remlik hakkas masinaid parandama ja hooldama ning viis sinna ka enda isikliku varustuse. „Alguses koosnes saali tehnika linna suurtest saalidest välja vahetatud inventarist, millele sai uus elu sisse puhutud. Viimastel aastatel oleme aga soetanud ka päris mitu uut treeningvahendit,“ lisas Remlik.
Jõujaama asukoha on keegi huumorit armastav inimene märkinud Google Mapsis Aravete kapitehaseks. „Me ei muutnud seda ära – hea huumor on ka hea reklaam. Nüüd on meil isegi kapitehase kirjadega särgid valminud,“ selgitas Remlik.
Kirja pani Järva valla meediaspetsialist Kristi Kirss
