25.08.2020
Mõneti ootamatu on ehk võõral Valgast Tartu poole sõites kohata Õruste külas teeservas väikest poodi ja kohvikut. Kenas punase katusega majas asub külapood selle sõna otsesemas ja paremas tähenduses ning kohvik on kujunenud harjumuspäraseks lõunasöögikohaks paljudele kohalikele, aga ka läbisõitjatele.
Siinkirjutaja on enam kui viis aastat tagasi avatud kohviku kohta kuulnud vaid häid sõnu, kuid sisse sai astutud alles hiljaaegu. Peab märkima, et seda kohta kohvikuks nimetada on üsna tagasihoidlik – teeline saab siit hoopis enamat kui kohvi ja kohvikõrvase, sõbraliku hinna eest pakutakse siin korralikku lõunat, mis mitmekesisuselt ei jää maha mõne linnas asuva toidukoha menüüst.
Tänavu täitub viis aastat ajast, kui Eveli Sarv ettevõtte Eveliis asutaja ja osanikuna koos abikaasa Kalmeriga kohviku avas. Õigupoolest tegutseb TÜ Eveliis alates aastast 1997, mil toonases Õru vallakeskuses asuvas kortermajas avati kauplus Eveliis. Seejärel maapoodide avamise tuules ka kauplus Priipalus. 2001. aastal lisandus kauplus Epre, millega ühe katuse all kohvik paiknebki. Tänaseks on jäänud alles vaid maanteeäärne hubane kauplus-kohvik ja see on Õru piirkonna rahvast vahvasti teeninud.
On paras julgustükk külas kohvikut pidada …
… kuid mõte kohviku avamisest saatis Evelit pikalt enne, kui õnnestus Leader-programmi toel see unistus teostada. „2001. aastal ostsime selle maja siin,“ sõnab Eveli Sarv. „Varem sellest kohast mööda sõites mõtlesin iga kord: küll on kole maja,“ räägib naine õnnetus seisus olnud hoone minevikust. Maja on siiski märkimisväärse ajalooga: see on praeguste omanike sõnul olnud nii omaaegne koolimaja kui ka sovhoosikontor. Uued omanikud hakkasid hoonet jõudumööda renoveerima. Kohvikuruumide sisekujundus on abikaasade oma idee ja teostus – siit leiab puitu, endisaegset punast tellist ja üldse kõike, mida oli võimalik ja mõistlik ehitusel ära kasutada, seda maitsekalt kokku seades. See muudab interjööri omanäoliseks, kodusust ja hubasust lisab ruumi ehitatud kamin. „Tegime nii, nagu välja kukkus,“ lisab Kalmer Sarv ja tõdeb, et see oli üks huvitav aeg. Aga välja kukkus hästi. Ka Eveli tunnistab, et abikaasale ei ole ükski töö võõras.
Kohvikupidamise juures oli peamine mõte, et kui teha söögikoht, siis ikka selline, kust inimene toeka lõunasöögi saab. Toiduvalmistamine on Evelil tema enda sõnul juba geenides olemas – see on talle meeldinud juba lapsest saati. Seega paneb ettevõtja igapäevaselt ka ise põlle ette ja potid tulele ning väljakuulutatud lõunaks on valmis road sööjaid ootamas.
Sööjaid jagub, nii omasid kui võõraid
„Püsiklientidega on nii, et kui pole ammu mõnda inimest näinud, hakkad nagu muretsema kohe, et kas temaga on kõik korras,“ muigab Eveli ja lisab, et pood ja kohvik on ikka need kohad, kus kokku saadakse – ega siin palju muid kohti polegi. „Ja tegelikult … ka möödasõitjad on juba ammu nagu omad,“ märgib ta veel.
Ka väiksemad peod ja perekondlikud sündmused – nii rõõmsamad kui kurvemad – saab kohalik rahvas siin ära pidada. Ruumi mahub korraga 25 inimest ja kohviku juurde kuulub ka terrass, kus on võimalik ilusa ilma korral istuda. Et ruumipuudus andis endast juba õige pea teravalt märku, asuti hiljaaegu teisele korrusele välja ehitama suurt saali, kuhu võib mahutada olenevalt sündmusest koguni kuni 50 inimest. Seda ruumi saab kasutada nii pidulikuma sündmuse tähistamiseks kui ka näiteks koolituste-koosolekute korraldamiseks.
Mitme ettevõtte töö
Kaupluse ja kohviku järele on Õru kandis vajadus igal juhul olemas. „Ettevõtluse puhul ongi see, et saad tegutseda ainult siis, kui sind vajatakse – see on hea indikaator,“ märgib Kalmer Sarv. Eveli lisab, et küllap on ka asukoht soodne, sest umbes pooled klientidest on kohalikud inimesed. Siiski mõjutab käivet ka hooaeg: suvel on külastatavus suurem, talvel tagasihoidlikum. Asukoha kasuks räägib seegi, et lähim kauplus sel maanteelõigul – kui mitte arvestada teist Õrus tegutsevat väikepoodi – asub Valgas, kuhu on oma 20 kilomeetrit.
Väikese kaupluse ühe nurga sisustab postipunkt, mis tähendab, et siin pakutakse ka mitmeid Omniva teenuseid sellest ajast alates, kui postiettevõte oma kontorid maapiirkondades sulges. „Ei ole siin midagi rasket, nüüd on kõik toimingud elektrooniliselt tehtavad,“ naerab Eveli küsimuse peale, kas postiteenus mitte liiga keeruline ei ole. Ja lisab, et tegelikult ongi neil mitme ettevõtte töö teha – võetakse ju kaupluses ka taarat vastu. „Ei pea raskeks, on kujunenud oma rütm ja kuigi kõrvalt võib paista, et on keeruline, tuleb see kõik lennult,“ kinnitab naine veelkord.
Kuid need kohustused ei ole ju veel kõik: lisandub ahju kütmine, nõude pesemine, kauba tellimine, inventuuride tegemine, paberimajandus ja tuhat muud pisiasja, mis ettevõtlusega paratamatult kaasnevad. Abikaasa Kalmer Sarv on loomulikult abiks, kus vähegi saab, vajadusel ka köögis. „Kui Eveli tuli koroonaajal Egiptuse reisilt ja pidi karantiini jääma, tuli minul olla kaks nädalat kokk, abikokk ja kes kõik veel. Muidu oleks tulnud kohvik kinni panna. Aga saime hakkama!“
Kogukond annab asjale mõtte
„Kogukond ongi, mis paneb seda kõike tegema,“ leiavad kaasad ja Eveli lisab, et ühiselt jõulusid ja jaanipäevi pidades ollakse nagu üks suur pere. „Vahel on nii, et majas on pidu olnud ja kui koristama tuleme, siis on abi pakutud: teie tegite pidu, meie aitame nüüd koristada. See teeb südame nii soojaks.“
„Meil on siin toredad inimesed, juba nende pärast teeme seda kõike siin. Ja see kaalubki üles väsimuse või tagasilöögid. Inimestega hea läbisaamise põhjuseks peavad Eveli ja Kalmer motot: mida külvad seda lõikad. Ehk – võid külvata seda, mida soovid, aga arvestada tuleb, et koristusajal saad selle topelt tagasi. Ja siinkohal ei mõelda sugugi kasumit. „Siit ei tule jõukust, seda ma võin küll öelda, see, mis siia sisse on pandud …,“ arutleb Kalmer Sarv ja Eveli noogutab nõustuvalt.
Õru kohta on ikka minevikus räägitud, et see on kõige väiksem ja vaesem vald. „Meie ei ole nõus. Meil on siin väike kokkuhoidev kogukond, siin on palju sellist, mida mujal ei näe. Ja seda ei saa rahas mõõta. Seda on mitmeid kordi öelnud inimesed, kes esmakordselt siiakanti sattunud,“ leiab Kalmer Sarv. Abikaasade sõnul siinsed inimesed hoiavad oma kanti ja ka üksteist. Ja vastu tullakse üksteisele meelsasti. „Lähen linna ja toongi selle koti turvast või ravimi inimesele või võtan ta kaasteeliseks,“ sõnab Kalmer Sarv. Paistab, et see vist ongi see, mida külvad.
Kirja pani: Lea Margus
