Hea diil: vana talukoht ja piiritu südamerahu linnakorteri vastu

24.09.2021

Erlend ja Gerdy Jablonski on Õruste külas asuvale Loigu talule kinkinud uue elu – vana talukoht on tundmatuseni muutunud ja endist Loigut ei meenuta siin enam miski.

Kui rääkida alguste algusest sel teekonnal, tuleb keerata aega kümmekond aastat tagasi, mil noored otsustasid linnaelule selja keerata ning korteri Valgas paarkümmend kilomeetrit linnast asuva vana talukoha vastu vahetasid. Nüüdseks on sellest saanud just selline unistuste maakodu, kus ühtviisi hästi tunnevad end pere kõik liikmed, aga ka arvukas kaaskond neljajalgseid ja sulelisi.„Linnas ei saanud olla, seinad hakkasid ahistama,“ on suures peres ja maal kasvanud Erlendil lühike ja  põhjendus, miks sündis paaril ainuvõimalik otsus linnast välja saada. Gerdy lisab, et kõhkust ei olnud hetkekski – tema üks unistus oli, et lapsed saaksid kasvada just sellises kodus, nagu see on täna.

Aga minnes veelkord algusesse tagasi – kerge noortel ei ole olnud. Vana taluelamu, mis neid siin ees ootas, sooja ei pidanud ja sellest tuli loobuda. Ehitusettevõtjast pereisal oli pikaaegne ehitustöö kogemus ja suur tahe ning tööl haaratigi otse sarvist. „Vaadake, siin ei ole vanast talust enam suurt midagi järel, ainult laut. Kõik on uuesti üles ehitatud,“ seletab Erlend, et maja, kus praegu elatakse ja mille avaras köögis seegi jutuajamine toimub, asub otse algse elamu kohal. Uues ruumikas majas elatakse viiekesi. Vanem poeg õpib mõne kilomeetri kaugusel Keeni põhikoolis, nooremad poeg ja tütar käivad aga lasteaias päris kodu lähedal, Õrus. Kool ja lasteaed maapiirkonnas on Erlendi ja Gerdy arvates vägagi olulised ja selles osas on neil Valga vallale samad ootused, mis küllap kõigil siinsetel lastega maaperedel – kodulähedased koolid peavad olema. Ja peavad jääma.

Koduloomaaed iseenda jaoks

Tegelikult on maapoiss Erlend ja linnatüdruk Gerdy lapsepõlvesõbrad ja Erlend ütleb koguni, et mäletab Gerdyt peaaegu et sama kaua kui iseennast. „Meie isad on parimad sõbrad ja nii oligi, et juba lastena mängisime sageli koos. Vahepeal küll kaotasime teineteist silmist, kuid siin me nüüd oleme …“.  Nüüdseks on koos oldud aastaid kogunenud juba viisteist, neist abielus üheksa.

Tööjuttudest mõistagi mööda ei pääse. Sest ega maal sageli muidu hakkama saa, kui tuleb olla iseenda tööandja, ühtlasi tööline päris karmi ülemuse juures. Mis tähendab, et ülearu tihti pole võimalik palka juurde kaubelda ja puhkust antakse ka jaopärast. Kui eespool sai juba mainitud pereisa ehitusettevõtlust (Erleks Ehitus OÜ), on tööelul ka teine tahk – loomapidamine. Nimelt on lemmikutena peetavatele loomade-lindude kõrval olemas  tõsine veisekasvatusettevõte Loigu Lihaveis OÜ. Ehitusettevõtjast taluperemehega rääkides läheb jutt nagu iseenesest ikka ja jälle elusolenditele ning on selgelt tajutav, kumb tegemistest südamelähedasem on.

Võib vabalt uskuda, et kui äkitsi küsida, oleks tegelikku hoolealuste arvu pererahval raske nimetada, sest lisaks herefordi tõugu lihaveistele ja ponidele on Loigu talus end mõnusalt sisse seadnud kirju seltskond teisigi manulisi, keda peremees muigamisi muiduleivasööjateks tituleerib, sest tulu nendest ei tõusvat. Aga ilma nendeta ka ei saavat. „Öelda, et üldse kasu ei ole, on ka vale – see annab ikkagi südamerahu ja närvidele puhkust. Kui ehitusmaailmas on päris pingeline, siis kodus toimetamine ja see seltskond siin aitab kompenseerida,“ tunnistab Erlend tõsiasja.

Ponid ja veised. Kassid ja kamp eri mõõdus rõõmsaid, sõbraks kippuvaid koeri. Kergelt boheemlase tüüpi kits ja kameruni minilambad. Jänesed ja merisead. Urisev (sest paistab parajasti olevt unine ja  pahuras tujus) väärikas eas pesukaru. Kanad-kuked, vutid. „Tulipart, mõrsjapart, jooksupart, mandariinpart,“ osutab Erlend ükshaaval tiigil ja selle ümber asjatavatele lindudele. Mis seal salata, suurem osa nimetatuist ei jää kuulajale meeldegi. Võrkaedades on tuvide ja kalkunite kõrval uhked paabulinnud ja valik faasaneid: jahifaasan, kõrvukfaasan, hõbefaasan, Mandžuuria faasan. Tõepoolest, on vast seltskond … Pole siis imestada, kui huvilisi satub siia kodukandist ja kaugemaltki ning avatud talude päevadel on kogutud juba omajagu tuntust. „On küsitud, et miks me ei tee väikest taluloomaaeda, mis hoiab uksed lahti ja võtab külastajaid vastu. Ei, me ei taha, et hobi muutuks äriks. Kolisime siia, et saada rahu ja vaikust“.

Liigne kontroll teeb tuska

Paistab küll, et lemmikud – linnud ja loomad – on tervele perele jäädavalt südamesse pugenud, kuidas aga sellise mitmekesise loomapidamise lainele üldse satuti? „Kuidagi iseenesest. Kui siia kolisime, olid juba paari päeva jooksul kohal ka kanad. Ja nii ta läks … Meie ise nimetame seda haiguseks, ja see ongi haigus: käid ja otsid, kaupled välja ja tood koju,“ seletab Erlend ja lisab, et muidugi, kasu ei too see hobi mitte mingisugust. „Materiaalset,“ täpsustab ta siiski ja lisab, et raha selle kõige jaoks tuleb paraku võtta teisest taskust. „Noh, veisekasvatus võiks ju idee poolest olla piisavalt tulus, kuid mina sellele väitele alla ei kirjuta“. Nimelt on talupidajal kogemus, et õiglase hinna eest veiseliha turustada on raske, kui mitte võimatu. Oma töövaeva väärindamiseks näeb ta siiski väljapääsu ja võimalust – teha tallu omaenda väike lihatööstus. „Sest muidu … mulle meeldis, kuidas ajalehes üks Ida-Viru mees ütles: kui sa oma loomad lihakombinaati müüd, siis jäädki sitaste kummikutega ringi kõndima. Midagi sellist“. Kuid lihatööstuse seadmed on kallid ja Erlend ütleb oma ehitaja ja ettevõtja kogemuse pealt, et tuleks vägagi arvestada sellega, kunas kulutus tagasi tooma hakkab. Ehk teisisõnu – mõte, mis on juba kuju võtnud, peab ootama praegusest paremaid aegu ja parajat hetke.

Kuid mida ootab üks maal elav ettevõtja, kes ise omale töökoha ja pea kõik võimalused loonud, riigilt või kohalikult omavalitsuselt? „Vallalt ma ei ootagi midagi. Mismoodi tema mind aidata saab? Välja arvatud, et hoiab maal koolid avatuna. Aga riik … riik võiks ükskord PRIA kontrolli alla saada,“ ütleb mees päris otse. „Ametnik seal – minu kui maaettevõtja suhtes – ei ole inimene. Vahel tundub paratamatult, et käiakse vaid selleks, et leida põhjus toetusi vähendada. Bürokraatiat on palju. Ja kontrollimist“. Näitena toob ta pistelise kontrolli, mille juhuvalimisse on ta sattunud seitsmel aastal järjest. Juhuslikult? „Ma pole elu sees loteriiga võitnud, kuid igal aastal naeratab loosiõnn PRIAs,“ muigab maamees, samas tõdedes, et mingi kontroll peab olema ja ise endale võetud kohustusi tuleb täita.

Maaelu murede kõrval selle rõõmudest rääkides ei saa kuidagi üle ega ümber siin vägisi pähe tükkivast mõttest, et raske on välja mõelda täiuslikumat ja rikkamat lapsepõlvemaad, kui paistab olema Loigu talus. Kus on olemas kõik, mis tegelikult vajalik ja tähtis: õed-vennad, hoolivad vanemad ja vanavanemad, piisavalt vabadust, aga ka omad väikesed kohustused. Võimalus õppida hoolima, hoolitsedes loomade eest ja saades neilt tasuks toredaid emotsioone.

Veel on vahvas ja tegusas maakodus detaile, mis tulijale kohe silma hakkab: keset õue laiuv  põneva teostusega toekas mänguväljak piraadilaevaga valgel liival – see annab tunnistust talus elavast tõsisest meistrimehest, kes ometigi oskab maailma näha lapse silmadega. Ja et iluaias, kenasti ja oskuslikult ning hea käega kujundatud õuenurgas on tunda perenaise Gerdy head aednikukätt ja -silma. Ning et sealsamas aianurgas, tiigil, on aerupaat, ja kohe õue kõrval metsatukk, kus kindlasti peituvad salapärased mängukohad.

Midagi on ometi, millest selles ideaalilähedases maaelus puudust tuntakse? „Gerdy vahel ütleb, et võiksime sagedamini käia kodust väljas,“ tunnistab pereisa. Kaasa jällegi mainib, et maal on lastel huviringides käimise võimalused väiksemad. Ja et sellest on kahju.

Samas on mõlemad sama meelt, et linnakorteri vastu seda piiritut südamerahu ja uueks loodud Loigu talu ei vahetaks kunagi.

Lea Margus