21.08.2023
Veidi üle nelja aasta tagasi ostis Imavere mõisa inglane Trevor Richard Cryer, kelle sõnul oli mõisa ostmine tema kauaaegne soov. „Olen parajalt rändaja hing- olen elanud nii Moskvas, Sloveenias ja Kanadas, natuke aega olen olnud ka Itaalias, Hispaanias ja Maltal. Tavaliselt ma ühes riigis kaua ei ole ning rändan edasi, kuid Eestisse olen jäänud paikseks,“ sõnas mees, kes on Eestis alates 2005. aastast. Tema sõnul on Eestis eriline just see, et see on sild skandinaavia ja ida euroopa vahel.
„Nagu enamus, leidsin mõisa kinnisvara portaalist. Kohe kui siia jõudsin, sain aru, et siin mulle meeldib,“ sõnas ta ja lisas, et algselt ei soovinud ta üle 100 000 eurost mõisa osta, kuid peale reisi hinnati see alla ning nii sai mõis Trevori omaks. „Kinnisvara soetamine käis kiirelt,“ tõdes ta ja lisas, et esimesed ringid mõisapargis tundusid täielikult ebareaalsed. Lisaks oli mõisa asukoht Trevorile sobilik, kuna asub Eesti keskel. „Mulle küll meeldib Lõuna-Eesti künklik pinnamood, kuid eelistasin asukoha sobivust.“
18. sajandi lõpus püstitatud mõisahoone on enda ajaloos täitnud mitmeid funktsioone. Nii on ta olnud koolimaja kui ka viimased aastakümned erakätes. Trevor tõdes, et ostes oli mõis päris halvas seisukorras ning vajab endiselt väga suurt tööd, et seda taastada. „Õnneks ei ole mõis muinsuskaitse all, mistõttu on lihtsam seda taastada ja renoveerida,“ tõdes ta ja lisas, et esimese tegevusena pidi ta majas hakkama korda looma, sest eelmine omanik oli tassinud mõisa suures hulgas mööblit, millest oli vaja lahti saada.
Ajalugu huvitab enim
Trevor on omal käel ka mõisa ajalugu uurinud. Kuna hetkel on käsil ka mõisa remont, siis on ilmsiks tulnud, et maja on ehitatud erinevatel aegadel ning samas on tehtud ka mitmeid muudatusi. „Kunagi on kooli sissepääs olnud küljeuksest, mida enam ei ole,“ sõnas ta ja lisas, et esimese asjana tuli keldris vahetada välja elektrisüsteem. Samuti on kohe mõisa sisse astudes näha, et ühte koridori poolt on kitsendatud.
„Ostes öeldi, et see on ballisaal,“ sõnas Trevor kunagise võimla ja aktuseruumi kohta teisel korrusel. Suurt akendega ruumi võib leida muuhulgas ka muusikavideost. Saalist kuvab ka õiget mõisa tunnet, sest sealt näeb ühest mõisa otsast teise.
Järgmisena jõuame ringkäiguga teise korruse ruumidesse. „Mulle meeldib vahel nokitseda,“ sõnas ta viidates mõisas asuvale töönurgale, kus ta teeb näiteks lõikelaudu. „Pargis oli kolm surnud Tammepuud, kasutan neid kingituste tegemiseks.“
Seejärel jõuame trepini. „Usun, et kunagi pidi ühest trepist üles minema ja teisest sai alla,“ sõnas ta treppi kirjeldades. Mõisa alla on võlvidega vanaõhuline kelder, mis on termomeetriks kogu majale. „Suvel ei lase kelder ülemiste korruste temperatuuril tõusta üle 22 kraadi, talvel aga hoiab kogu maja külmumast.“ Keldrist leiab veel mitmesuguseid hoiuruume, aknad originaalid ning tulevikus ka sauna. Kogu keldrit läbib tulukestest valguskett. „Nii oli hetkel kõige lihtsam valgustus rajada,“ põhjendas ta. Seejärel jõuame ruumini, kus ees on trellid „Kutsun seda vanglaks,“ naljatles Trevor ning jätkas, et kunagi asus selle taga ruum, kuhu toodi kaupa, veel leiab keldrist endise kooliköögi ja laste söögitoa, mis Trevori sõnul oli väga halvas seisukorras. „Mulle meeldib traditsiooniline Eesti maamaja, soovin luua ka siia sellist õhkkonda.“
„Kuna algusaegadel tulid enamus lapsed taludest, siis ööbiti ühes suures ruumis teisel korrusel,“ tutvustas Trevor järgmist ruumi ja jätkas, et selliselt toimetati umbes 20 aastat. Kahjuks suurel ruumil ja ööbimistel oli ka oma pahupool- Hispaania gripi tõttu suri selle aja jooksul umbes 25 last. „Vähemalt siin ei kummita,“ täiendas ta. Tulevikus sooviks ta sinna rajada inglise aia stiilis ruumi.
Samas on ehituse käigus leitud ka mitmeid huvitavaid esemeid. Näiteks tuli ühe müüri seest välja pudel, mille sees oli väike kirjake aastast 1912. „See on vanem, kui Eesti Vabariik,“ lausus ta ja täiendas, et miks keegi seda kirja varem pole leidnud. Kirjas seisab, et Kokka köögi uuesti tegemine ja lengi müürimine oli 1912 aastal. Lisaks sisaldas kiri meistrite nimesid. „Huvitav, et kõik koolilapsed ja töötajad kõndisid koguaeg sellest mööda, kuid keegi ei ole seda avastanud.“
Veel on välja tulnud õpetaja poolt kirjutatud päevik, mis sisaldab detailseid ülevaateid koolipäevadest ning elust-olust just sel ajal. Tegemist on ühe praktikandi praktikapäevikuga, kes arvatavasti töötas koolis paar aastat. Ajaliselt jääb kirjutatud 1938. aastasse. Raamatu peal on kirjas Herman Möldri Praktikaaruanne Imavere valla 6-klassilises algkoolis 1. august 1936- 1. august 1938. „Ühes ajaloolises raamatus on olemas pildid sellest päevikust,“ sõnas ta ja lisas, et originaali soovib ta endale jätta. „Olen selle ära digitaliseerinud ning leheküljed on sotsiaalmeedias leitavad.“
Ajalugu uurides on välja tulnud ka mitmeid just Trevori jaoks huvitavaid külgi. Nimelt viivad mõisa teed ka Inglismaale.
Soov luua inglisestiil
„Hetkel ei ole veel mõisas väga palju vaadata,“ tõdes Trevor, kelle sõnutsi mõisa ümbruses uudistajaid jätkub. Tema sõnul sooviks ta rohkem kogukonda sulanduda. „Ma ei taha olla see kuri mõisaomanik, kuuldavasti eelmine just selline oli.“
Samas on tal mitmeid plaane, mida mõisaga peale hakata, sest päris kinniseks mõis ei jää. „Tulevikus on siin võimalik pargis kriketit mängida ja mõisaruumides Inglise teetraditsioone nautida,“ sõnas ta ja lisas, et just mõisa seotus Inglismaaga oli sellise idee algatajaks. Lisaks on plaan kunagisse laste magamisruumi luua Inglise aed. Teejoomise ja pidulike sündmuste ruumid tuleksid kunagiste õpetajate tubade asemel.
„Soovin luua maja, mis ennast ise üleval peaks,“ sõnas Trevor ja ütles, et mõisa renoveerimine on küll kulukas projekt, kuid tema soov on mõis taas õitsele lüüa ning tulevikus võiksid siinsed tegevused ennast ära tasuda. Lisaks soovib ta, et siinne töö oleks jätkusuutlik ehk ka peale tema surma võtaks need mõtted ja tegevused keegi teine üle.
Trevorit enim sümpatiseerib mõisa ajaloo juures Stackelbergide ajajärk 19. sajandil, mil perekonnale kuulus mõis kolm põlvkonda. Noorim Stackelberg abiellus daamiga nimega Lucy Alice Rosen. Tema ema oli aga inglane Gertrude Rigby, kes tuli siia 1830.aastal ning kelle kolm tütart abiellusid Eestis mõisaomanikega. See aga tähendab, et mõisal on ka tugev seos inglismaaga. Rigby viimane õde oli Elizabeth Rigby, kes jäi elama Inglismaale, kus ta sai ka kuulsaks. „Elizabethi maalid on kuulsad, mõnel tema tehtud maalil on kujutatud ka Eestis,“ sõnas ta ja jätkas, et Elizabeth on kirjutanud ka raamatu, kus kirjeldatakse detailselt ka eluolu, muuhulgas Eesti külaskäike. „Minu soov oleks tulevikus see raamat ka Eesti keelde tõlkida, kuigi see on paras väljakutse, sest raamat on vanas inglise keeles.“
Ajalooline ettevõtlus
„Arvasin, et inimestel oleks tore tulla mõisahoonesse ja juua šampanjat või sädelevat mõdu ning nautida aega,“ sõnas ta ja lisas, et see oleks lihtsalt midagi teistmoodi.
Lisaks mõisa tulevikuplaanidele on Trevor loonud ettevõtte Kullane Mõdu, mis pakub kraadiga mõdu jooke. „See on tehtud Eesti toorainest, kuid toodet ennast toodetakse Poolas,“ sõnas ta. Hetkel saab mõdu proovida ühes Tallinna kohvikus ning kodulehe kaudu tellides. „Eks proovin ka laieneda ja leida veel võimalusi,“ sõnas ta. „Soovin teha midagi kasulikku ja teistsugust,“ selgitas Trevor.
Loo autor: Maris Praats
