10.09.2019
Täna, 28. augustil oma uue kodu õuel pulmi pidavad Kairi Reinvee ja Leho Laaser kolisid jaanuaris Tallinnast ära Valgu metsade vahele. Nad mõlemad on oma ala tõsised tegijad. Leho on tuntud kui osav lõõtsameister ja pillimees. Kairi on aga üks Eesti parimaid kõhutantsijaid ja treenereid. Teeme noortega juttu, mis neid Raplamaale tõi ja kuidas nad oma kutsumuse ja teineteist leidsid. Peab ju tõdema, et kooslus kõhutantsija ja lõõtsameister kõlab üsna intrigeerivalt.
Ootan neid a la Rapla kohviku uksel. Näen, kuidas paar käsikäes üle keskväljaku tuleb ja vangutan pead. Tean Lehot ja Kairit juba varasemast ajast, aga mõte neist kui raplamaalastest on minu jaoks uus. Taban end avastuselt, et Raplamaa on võitnud endale nende puhul suure jackpoti.
“See on peaaegu nagu aamen kirikus, et kui ma valin midagi muud kui Kairi, siis meeldib Kairile alati see rohkem, mida mina valisin,” ütleb Leho naerdes, nähes, kuidas Kairi ampsab tüki tema valitud koogist. Kairi selgitab, et kuna nad satuvad linna harva, kasutavad alati juhust, et kohvikus koogiga maiustada.
Oma kodust unistasid noored juba ammu, aga aktiivsemad otsingud vältasid aasta, enne kui valik Valgus asuva 1902. aastal ehitatud talumaja kasuks langes.
“Tallinnas viskas lihtsalt kopa ette. Kõik! Ühistransport ei toimi, autoga on ka sitt liikuda,” selgitab Kairi põhjuseid, mis Tallinnast eemale kiskusid. “Linnapea on ka imelik,” täiendab teda Leho muheledes.
“Ma olen maalt pärit. Ei suuda osta tervet Kakumäed ära, et oleks piisavalt isiklikku mulli,” selgitab Leho, kellel tegelikult oli Eesti Vabaõhumuuseumi mändide all olemas ka oma Härmoonika-nimeline pillitöökoda, mille ta nüüd Valgu ümber kolis.
“Mina olen Tallinnas koolis käinud, aga vabal ajal olin maakas. Mu vanemate maakodu on Läänemaal ja seal kogesin rehetares elamist ning naabrite lehmade ja loomadega toimetamist,” jutustab Kairi, miks maaelu teda tõmbas.
“Kevadel läks peenramaa kohe käiku. Panime igasugu asju maha,” jutustavad nad koos ja Kairi selgitab, et see on tal vanematelt pärit harjumus, et kõik peedid ja porgandid peavad maas olema. Seejuures on noored tänulikud, et Kairi vanemad neile peenramaa tegemisel appi tulid.
Tegelikult on Kairil Vigala kandis palju sugulasi ning tuli välja, et ka Lehol on siin kandis juuri, nii et päris kontvõõrad nad ei ole. Samas oli Valgu kanti kolimine siiski suhteliselt suur asjade kokkusattumus.
“See asukoht on kummaliselt keskel igaltpoolt. Tallinna on täpselt tund aega sõitu, Pärnu on alla tunni. Märjamaa on üllatavalt ergas koht – meilt 20 kilomeetrit. Rapla on ka üllatavalt ergas koht – ka lähedal. Ja Türi ja Paide on lähemal, samamoodi Viljandi on nüüd tund aega lähemal kui võrrelda Tallinnaga,” loetleb Leho uue kodu asukoha plusse.
“Mina sõidan Haapsallu trenni ajaliselt sama kaua, aga kilomeetreid on vähem. Sõidan rohkem mööda kõrvalisi teid, mis võtab suts kauem aega, aga liiklus on rahulikum ja mõnusam,” lisab Kairi.
Mida te seal Valgu metsade vahel tegema hakkate?
“Mina ehitan Teppo tüüpi lõõtspille ehk eesti tüüpi lõõtsasid, mis ongi minu põhitöö. Kuigi praegu on Eestis hästi popp lõõtsa ehitada, siis niimoodi professionaalsel tasemel tegijaid on vähe,” ütleb Leho. Tänaseks on ta valmistanud 25 eesti tüüpi lõõtsa. Ühe pilli tegemiseks kulub Leho sõnul rohkem kui üks kuu, aga vähem kui kaks kuud.
Lisaks lõõtsadele on Leho teinud kolm plekkvannist kontrabassi, kolm-neli kannelt, küpsisekarbist mandoliini, kolmnurkse viiuli ja silmapesukausist kitarri, mis kõik on mängitavad nagu tavalised instrumendid. Veel on ta valmis meisterdanud ühe karmoška ja üherealise lõõtsa.
“Esimene pill, mille ma tegin, oligi Rait Pihlapi juures pillilaagris valminud kannel,” meenub Lehol äkitsi ootamatu paralleel Raplamaaga. Lõõtsade tegemise juurde sattus ta aga tänu Põlvas toimunud lõõtsakursusele. “Pillimäng ei pakkunudki mulle nii palju huvi, aga ma ei teagi, miks mind see lõõtsa tegemine huvitas,” ütleb Leho ja jutustab sellest, kuidas vanameister Heino Tartes talle esimest korda lõõtsaehitust tutvustas.
“Lehol on selline haiglane huvi teha kõike ise. Ta tahab absoluutselt kõike teha ise ja ma arvan, et tänu sellele hakkas ta ka pille ise tegema,” arutleb Kairi.
Muid oma tehtud pille Leho ei mängi, aga lõõtsamängus on ta päris osav. Muuhulgas mängis ta tantsuks ka 2015. aastal Valtu-Nurme küla pärimuslikul jaanipeol – nii et teda võib ka pilli mängima kutsuda.
Õppinud on Leho tisleriks ja mõnda aega ka Tallinna Ülikoolis tööõpetuse õpetajaks, ent seda eriala ta ära ei lõpetanud. Lõõtsa tegemise maigu sai suhu lõõtsaehitamise kursusel. Oma esimest lõõtsa tegi väga põhjalikult neli aastat, ent kõige olulisemaks peab ta kümneid ja kümneid parandatud vanu lõõtsasid, mille kallal nokitsemine talle selle pilli hingeelu tegelikult selgeks tegi ning vanade meistrite töövõtteid näitas.
“Töö õpetab,” võtab ta kokku oma meistriks kujunemise tee. Ühtlasi ütleb ta, et tema tehtud lõõtsad on Eestis praegu kõige traditsioonilähedasemad ehk kõige sarnasemad nende pillidega, mida meister Teppo ise kunagi tegi.
On omamoodi hämmastav kokkusattumus, et Leho asus elama just Märjamaa ümbrusesse, mis on olnud erakordselt rikas just lõõtspillimängijate poolest. Uku Burmeister on oma uurimistöös “Märjamaa valla ja selle lähikonna lõõtspillimängijad” nimetanud 90 lõõtsamehe nime, kes seal kandis kunagi elanud ja mänginud. Kuidas küll juhtub, et just sinna kanti satub elama lõõtsameister ja pillimees! Mingit eelteadmist Lehol selle piirkonna traditsioonidest ei olnud, ent Märjamaa Lõõtsanaisi teab ta küll ja on korra ka ise Märjamaa lõõtsapäevadele sattunud.
Edulugu, mis algas kompleksidest
Alustan Kairiga juttu sellest, et tean Kairi kohta, et ta on üks Eesti parimaid kõhutantsijaid. “Noo ikka parim,” parandab mind Leho oma kaasat tunnustades.
“Nii nagu Lehole on meeldinud eluaeg meisterdada, on meeldinud mulle eluaeg tantsida,” ütleb Kairi, rääkides sellest, kuidas ta kõhutantsuni jõudis. “Ma arvasin, et ma ei sobi kuhugi. Olin teismeline ja kartsin, et ma ei sobi tantsutrennidesse, sest olen liiga paks või peenike. Tuli aga välja, et minu kodu lähedal Pelgulinna kultuurimajas on kõhutantsutrennid. Lugesin, et sinna võivad igas suuruses naised minna ja haarasin neist sõnadest kinni,” jutustab Kairi.
“Nii et sinu edulugu algab kompleksidest?” suskab Leho tabavalt vahele. “Noo jah, see on päris naljakas, et 14-aastasel tüdrukul on peas kompleksid, kas ta on ikka piisavalt peenike või paks,” arutleb Kairi, aga rõõmustab siiski, et tal oli toona piisavalt julgust tantsutrenni minna.
“Kui ma siis läksin, sukeldusin sellesse täiega, ja kui ma olin kaks-kolm aastat trennis käinud, küsis minu õpetaja Liina Remmelg, kas ma saaksin tema tunde asendada, kui teda ei ole, ja kas saaksin esinema minna, kui tema ei saa. Ja siis läksingi sujuvalt tantsutruppi Zahira tantsima ja nüüd olen seal juba üle kümne aasta tantsinud,” räägib Kairi. Ta meenutab, kuidas juba 11. klassi tüdrukuna oli tal hästi palju esinemisi. Sealt alates on tema tantsualane tegevus järjest laienenud, nii et “normaalsel” tööl, nagu ta ise ütleb, pole ta kunagi käinud.
Ülikoolis õppis ta esialgu bioloogiat. “Jätsin selle pooleli, kui sain aru, et loengus lugesin ainult tantsu kohta,” ütleb Kairi naerdes. Ta võttis akadeemilise puhkuse, et järele mõelda. Sattus siis rahvusvahelisse tantsutruppi, käis sellega Euroopa tuuril ja esines suurtes teatrites. Kui ta tuli Eestisse tagasi, sai aru, et on valmis koreograafia erialaks, sai sinna sisse ja lõpetas ülikooli koreograafina. Seejuures on ta olnud ka rahvatantsuõpetaja, aga praegu tegeleb rohkem idamaiste rütmidega.
Õpetajana teeb Kairi trenne Haapsalus, Hiiumaal, Nissis ja eesootaval hooajal alustab kõhutantsu trennide juhendamist ka Raplas ning võib-olla ka Märjamaal. “Avaldage soovi,” julgustab Leho neid, kes Kairi juhendamisel kõhutantsu trennidest huvitatud on.
“Kõhutantsu mõiste alla kuuluvad kogu Põhja-Aafrika ja ka Araabia maade folktantsud ning ka neist välja arenenud showtantsud. Me ise eelistame öelda idamaine tants, aga eestlase jaoks on kuidagi suupärasem öelda kõhutants,” selgitab Kairi. “See sobib kõikidele. Kui naised tulevad trenni, saavad nad vaheldust, nende aju puhkab igapäeva asjadest. See on kehale hästi hea – sellest, kui hea see on, võiks rääkida pikalt. Kuna ma olen nii paljusid erinevaid stiile teinud, miksin ma trennis neid kõiki,” räägib Kairi, kes lisaks õpetamisele teeb ka koreograafiat, koolitusi ning esineb ka ise kui professionaalne artist.
Kuidas lõõtspillid ja idamaine tants kokku sobivad?
“Meile meeldib jutustada, me räägime hästi palju ja meil on põnev. Leho viitsib kuulata minu tantsujutte ja mina kuulan tema lõõtsajutte. Minu suguvõsas on tegelikult hästi palju muusikuid ja meie Eesti enda kultuur on mulle päris hingelähedane,” räägib Kairi, kes on oma elus ka palju pärimustantse tantsinud.
“Minu vanaema ja tema kuus õde mängisid kõik akordioni ja nende isa oli ka lõõtsamees. Nii et kui ma Leho viisin esimest korda suguvõsa kokkutulekule, öeldi mulle, et jumal tänatud, et sa ta suguvõssa tõid,” räägib Kairi Lehole õlale patsutades sellest, kui hästi mees tema suguvõsasse sobib.
Ühes projektis on Leho kui pillimees kõhutantsijatega koos esinenud, ent kõhutantsu tantsima pole Lehot siiski pandud. Pärimustantse tantsib Leho aga väga hästi ja tema kindlas haardes tehtud hoogsad tantsukeerutused on tegelikult põhjus, miks minagi temaga kunagi tuttavaks sain.
Tants ja muusika on ka laias laastus see, mis Kairi ja Leho kokku viisid, kuigi päris selget konsensust selles osas, millal ja kus nad kohtusid ja kuidas asi arenes, neil ei ole. Kairi arvab, et see oli ühine sõpruskond ja Tallinna tantsuklubi, mis neid kokku viis. Leho esimesed kirkamad mälestused pärinevad jällegi Viru Folgi korraldatud Teatri Puhveti sündmustelt. Igaljuhul läks neil aega, enne kui nad aru said, et nad on suurepärane paar.
“Ma mäletan, et see algus oli nii, et kaks aastat ma ikkagi ei teadnud, kas olen Lehoga suhtes või ei ole,” räägib Kairi segastest algusaegadest. Praegu on neil käimas aga seitsmes kurameerimisaasta, mis päädib ühise kodu õuel peetava pärimusliku maiguga pulmapeoga.
“Ma kannan oma ema pulmakleiti ja näen välja nagu Raja Teele,” jutustab Kairi, kui ühtäkki sajavad kohvikusse sisse tema Tallinna sõbrannad, kes teatavad, et nüüd algab Kairil tüdrukuteõhtu. Sellisest ootamatust pöördest on Kairi muidugi sõnatu. (Üllatusena tuli see ka ajakirjanikule.) Tõmbasime siis jutuotsad kokku ja lasime vastse pruudi seiklema. Saladuskatte all öeldi mulle, et teda on ees ootamas pildistamine metsas ning suitsusauna rituaalid.
Hõissa, pulmad, ja tere tulemast Raplamaale Märjamaa valda!
Autor: Mari Tammar (algselt avaldatud Raplamaa Sõnumites 28.08.2019)
