22.08.2025
Arno Lamster jõudis Lääne-Nigula valda Leedikülla 14 aastat tagasi. Pealinnapoisina oli talle küla lapsepõlvesuvedest südame külge kasvanud. Täna teeb ta tisleritööd luues lastele mõeldud mööblit.
“Kuigi olen sündinud Tallinnas, olen tänaseks elanud aastaringselt Leedikülas 14 aastat. Väikese poisina veetsin siin terved suved. See oli veel arvuti-ja internetieelne aeg, ning terved suved sõitsin rattaga, mängisin teiste lastega palli ja veesõda ning ehitasime metsa onne,” meenutab Leedikülla end sisse seadnud tisler Arno.
Kõige rohkem meeldis Arnole siiski puidust meisterdada. Tema vanaisal oli tisleripink ning palju puidutööriistu. “Ükshaaval õpetas ta mulle kõik erinevad tööriistad selgeks ning üsna tihti sain vanaemalt pragada, et ilusa ilmaga õues jooksmise asemel hoopis pimedas kuurinurgas nokitsen,” räägib Arno ja tõdeb, et kui umbes kümneaastaselt endale puidust auto ehitanud oli, oli vanaema juba olukorraga leppinud ja nentis, et küllap poisist ikka tisler tuleb.
Lisaks puidutööle meeldis Arnole kuulata vanaisa jutte tema lapsepõlvest. “Siin, Tõnise talus oli olnud kaunis hea elu: 10 lehma andis piima, mitmed aidad, eraldi laut, saun, sepikoda ja rehielamu. Kuid see kõik muutus koos nõukogude okupatsiooniga,” avab Arno talu ajalugu. Tema vanaisa isa oli viimane Eesti Vabariigi aegne Taebla vallavanem. Terve pere küüditamisest pääseti küll napilt, kuid kõik talu maad võeti käest ära, ning Arno perele jäeti vaid üks tuba, milles elada. “Vanavanaisa pidi ennast metsas võimude eest varjama ning vanavanaema vaatas pealt, kuidas uued peremehed lasid talul käest ära minna, ajasid laiskusest kõik kõrvalhooned ahju ja hävitasid tema elutöö,” kirjeldab Arno nukrusega.
Kuulates väikese poisina neid lugusid hakkas Arno peas idanema seeme: kõik see talu hiilgus tuleb ühel päeval taastada.
Kuulates vanaisa jutte selle talu eelmise vabariigi aegsest hiilgusest tekkis temas vankumatu soov Leedikülla kolida ja kõik taastada. “Kolisin päriselt siia tallu 20-aastaselt. Üritasin puidust käsitööesemeid valmistades ots-otsaga kokku tulla ja ega see esimese hooga lihtne ei olnud. Üks asi oli väikse poisina endale mänguasju ja sõiduvahendeid kokku klopsida, teine asi oli valmistada midagi, mida keegi teine ka osta tahaks,” räägib Arno ja lisab, et käis toona pea iga nädalavahetus kuskil laadal oma tooteid müümas ja samal ajal hankis uusi tööriistu ja üritas interneti abil uusi oskusi õppida. “Mul oli tohutu kirg käsitööriistade vastu ja nii valmis enamik tol ajal ilma elektritööriistadeta, ainult lihasjõul. Käed olid koguaeg rakkus ja õppisin omal käel palju oskusi, mis tänapäeval praktiliselt kadunud on, nagu sae teritamine või höövlite korda seadmine,” kirjeldab Arno oma puutöö teekonda. Tema suur uhkusehetk oli aastal 2013, mil valmis tema esimene tisleripink.
Lastemööblile keskendus Arno 2020. aastal, kui oli värkselt isaks saanud. “Enda lastele oli kõiksugu asju vaja ja sõprade lastele ka. Tõsisemalt hakkas lumepall veerema siis, kui sõber palus et teeksin tema lapsele Pikleri ronimiskolmnurga. Too hetk oli just koroonaviiruse tippaeg, lasteaiad ei töötanud ja paljud lapsevanemad sunnitud lastega kodus olema. Selle väikese tubase ronila vastu oli nendes tingimustes suur nõudlus, ning üsna pea ma ainult lastele mõeldud tooteid valmistasingi,” sõnab Arno teekonnast, kuidas lastemööbel temani jõudis.
Arno avab 20. septembril Maal elamise päeval oma esivanemate talu uksed, et näidata oma kätetööd. Rohkem infot Leediküla lastemööbli kohta leiad nende kodulehelt.
