17.09.2025
Mindy (2) ja Tommy (7) ning nende vanemad Liisa ja Taivo on end hiljuti sisse seadnud Otepää kuplite lähistel Sihvas. Majatagune kelgumägi, laevukesi kandev ojake ja metsikuid vaateid pakkuvad aknad on vaid mõned maaelu ilu pakkuvad üllatused, mis pere argipäeva ilusaks loovad.
Pere lugu algab esimese lapse ootusega, mil Liisas tekkis täiesti kindel veendumus Otepääle elama minna. Abikaasa, kes pealinnas üles kasvanud, ei olnud esialgsest ideest “perifeeriasse” kolida sugugi vaimustunud. Samas, nagu paljudelegi meist, tegi pandeemia oma töö ning põhjuseid Tallinnast eemale kolimiseks tekkis üha rohkem ning pealinna jäämiseks üha vähem.
Maalapp Lõuna-Eestis leiti täiesti juhuslikult tänu kohalikule mehele, kes saatis oksjoni lingi. “Me polnud oma maad kordagi enne selle ostmist tunnetanud ega näinud,” tunnistab Liisa. Südatalvel, kui esimene pilk peale heidetud, ei saanud paksu lumevaiba alt palju näha, kuid kui kevadel koha peale jõuti, oli tunne erakordselt õige. “Üks kord käisime pojaga kahekesi, vedelesime paksu sädeleva lumevaiba sees kaisus ja ta ütles, et siin on nii hea olla. Me tundsime seda mõlemad iga keharakuga.”
Vabadus, millest sai vaid unistada
Linnaelust maal elamisele üleminek tähendas eelkõige vabaduse leidmist. “Mu hing ihkas tugevalt looduse, rahu ja vabaduse järele,” kirjeldab Liisa oma tundeid esimese lapse sündides. See vabadus, et laps lihtsalt avab ukse ja tuuseldab õues omi asju ajades, avastades ja leiutades.
Viimsi korterielus olid kardinad alati ees, sest naabermajad olid liiga lähedal. Nüüd saavad lapsed hommikul elutuppa astudes näha põllu taga päikest tõusmas, suveõhtul tähti täies hiilguses imetleda ning vaadata, kuidas kotkas oma saagi järele otse akna taga maandub või metskits otse silma sisse vaatab.
Tänutunne ja väljakutsed
“See tänutunne, mis minus igapäevaselt pulbitseb, on täiesti piiritu,” ütleb Liisa. Ka maal elades on frustratsiooni ja tagasilööke, kuid iga nurga peal on tohutult meeldetuletusi, miks kõik on siiski hästi. Ta veedab üsna suure osa oma päevast lihtsalt kaugusesse vaadates. Selle järele oli linnas elades alati suur igatsus.
Muidugi on ka väljakutseid. Kõige suurem neist on kipitav süütunne, et teha on palju, aga keha lihtsalt ei jaksa ja vajab puhkus. Tuld lisab süüle muidugi ka naabrimees, kes on heas mõttes “vastikult tubli” – alati on kõik tööd koheselt tehtud, isegi muru saab õigel ajal niidetud.
Ootamatult vähe on vaja
Eelmise aasta väga kuuma suvega oli pere kaev mitu kuud sisuliselt veeta. “Pesime nõusid pesukaussides, riideid Tartu mündipesulas, dušši kasutasime spordikeskuses,” meenutab Liisa. “Kõlab justkui halvasti, aga see oli täiesti okei. See osutus lihtsalt meie tolle hetke reaalsuseks. Ja see lihtsus oli omamoodi võluv.”
Üllatavalt lihtne on olnud ka Otepää kandis suhete loomine. Väikeses kohas tunnevad kõik kõiki ja inimesed on eriti avatud suhtlemiseks. “Me justkui eeldasime, et jääme siin ikka rohkem omapäi, aga päriselu on risti-vastupidine,” tunnistab Liisa. Nende ellu on tekkinud palju imelisi inimesi ja kvaliteetseid suhteid.
Unistused ja igapäevane rütm
Liisa suur unistus on luua rikkalik viljaaed. “See on hästi optimistlik minust, sest ma pole suutnud eriti paljusid taimi elus hoida ja nüüd põhimõtteliselt tahaks päevapealt talunikuks saada,” muigab ta. Kuid vaikselt harjutab ta toataimedega ja usub, et viljaaed saab kindlasti teoks.
Liisat häirib, et toit on inimestest liiga kaugele kolinud. Ta tahab tunda talunikku, kellelt oma liha, munad, piima ja viljad ostab. “Puhas toit, mille päritolu enamikku etappe tean – vot see on elu!” Õnneks on Otepää kandis neid talunikke, kes loomi peavad, köögivilja kasvatavad ning oma toodangut väärindavad, omajagu – seega saab pere oma toiduvarud kenasti ja puhta südametunnistusega kaetud. Lihtsalt on vajalik aeg ja kontaktide loomine, et kõik vajalik ka õigel ajahetkel kodu ukse taha jõuaks.
Igapäevane elu kulgeb oma rütmis. Hommikul lapsed üles, kooli ja lasteaeda viimised, siis kaugtöö. Vabal ajal teeb pere sporti – Taivo mängib korvpalli, Liisa toimetab jõusaalis. Valgemal ajal saab palju õues ehitada, korrastada, puid lõhkuda ja muru niita.eega on maal elamise üks võludest, liikumine, elu loomulik osa. Perel on erakordselt palju trimmerdatavat pinda (loe: vabaõhujõusaal), ja kõik on jagatud nii, et Taivo trimmerdab ja Liisa askeldab niidukiga. Ja tervis tuleb ja jääb.
Kogukond, vaba lapsepõlv ja turvaline kodupaik
Kõige väärtuslikum on võimalus lapsi turvaliselt välja lubada, et nad saaksid iseseisvust ja igapäevast elus liikumist harjutada. “Linnas ma kindlasti seda teha ei julgeks,” ütleb Liisa. Lapsed saavad igatepidi õue imbuda ja seal seigelda, paljajalu olla, batuudil saltosid harjutada ja puu otsas Tarzanit mängida. Ning ei pea muretsema, et esimene ettejuhtuv auto ohtlikke manöövreid peaks sooritama.
Nende kodu lähistel, umbes 500 meetri kaugusel, on Väike-Emajõgi, milleni juhatab armas teerada. See on saanud pere pidepunktiks – seal käiakse pidevalt uudistamas, mis uued taimed kasvavad, kes on jätnud jäljed tee peale ja kui kõrge on jõe veetase.
Kuigi perekond Lemberid on kodu ehitamise ja laste kasvatamisega üsna rakkes olnud, on hea kontakt kooli, lasteaia ja trennide kaudu aina kasvanud. Kohalik kogukond on aktiivne, kokku saadakse talguteks või jaanipäevadeks, samuti teisteks ettevõtmisteks.
“Natukene on küll selline tunne, et oleme juba osa kogukonnast, kuigi võiks veel aktiivsem olla,” tunnistab Liisa. Nimelt on naise loomuselt tagasihoidlik ja sotsiaalselt mitte kõige aktiivsem iseloom pigem madalat profiili hoidev, mis ehk kogukonna aktiivsust pigem rahulikuna hoiab. “Ehk kui lapsed suuremad ja olmele nii palju auru ei kulu, siis saab ka väljapoole rohkem panustama hakata.” ütleb Liisa kogukonna aktiivsusesse panustamist kirjeldades.
Imeline igapäev
Kui Liisalt küsida nende väikeste igapäevaste hetkede kohta, mis maaelu ilusaks teevad, vastab ta: “Reaalselt iga päev mõtlen sellele ja olen tänulik.” Kõik see kaugusesse vaatamise võimalus, loomakesed ja linnud akna taga, salapärased jäljed, uued õied, niidetud muru, laste nägemine iseseisvalt õues seiklemas, seda nimekirja võiks kaua jätkata. Kõik on justkui lihtne, aga samas oluline.
Inimesele, kes mõtleb samuti maale kolimisest, aga ei julge, ütleb Liisa: “Kui süda kutsub, siis tuleb minna! Sellisel juhul kaotada pole eriti midagi, aga võita on nii palju. Linnad oma energia ja tempoga jäävad ikka samale kohale ning vahva on aeg-ajalt seal käia, aga maale koju jõuda on siiski parim.”
Liisa ja Taivo pere jaoks tähendab maal elamine ühenduse loomist looduse ja kogukonnaga, suurema vabaduse ja turvatunde leidmist, pideva õppimise ja oma kätega loomise võimalust. “Siin on kuidagi nii armas ja päris,” ütleb Liisa. Inimesed teavad üksteist ja tulevad kokku, kui on tarvis.
Ja alati ei pea maal elamiseks olema valmis toidu maalappi, suurt köögiviljatootmist või igapäevast kõpitsemist maja kallal, vaid piisab uuest kodust metsaserval.
