05.09.2025
Liisi ja Aini pere on viimase aasta elanud taas maal, Liisi lapsepõlvekodus Pärnumaal Audrus. Kuigi nad olid mõneks ajaks kolinud linna, et lastele vajalikke võimalusi pakkuda, tõi igatsus looduse ja rahu järele nad lõpuks tagasi sinna, kust kõik kunagi alguse sai.
“Me mõlemad oleme lapsepõlves ja oma olulistel kujunemiseaastatel maal elanud,” räägib Liisi. “Kui meie vanem, erivajadusega tütar vajas spetsiaalset kooli, kolisime küll mõneks ajaks linna, aga hinges kripeldas pidevalt miski. Alles nüüd oleme aru saanud, et see oli igatsus looduse, värske õhu ja linnulaulu järele.”
Otsus sündis üsna ootamatult. “Poolteist aastat tagasi jõulude ajal, kui sõitsime Muhumaalt tagasi Pärnusse, tundsime, et oleme valmis,” meenutavad nad. Just siis oli müügis ka Liisi lapsepõlvekodu, mille ta vanemad omal ajal ehitasid ja hiljem müüsid. “Meie õnneks ei leidnud see maja pikalt uut ostjat. Kui lõpuks otsus sündis, polnud enam hetkegi kõhklust – me tuleme tagasi,” ütleb Liisi.
Maaelu väärtus
Täna hindavad nad eelkõige privaatsust, mida ümbritsevad kõrged puud pakuvad. “Linnas elasime küll oma majas, aga aknast paistis naabri elutuba või räämas kõrvalhoone,” võrdleb Liisi. “Siin mõjub aknast avanev vaade rahustavalt ja toetab meie vaimset tasakaalu.” Lisaks kasvatatakse oma aias köögivilju ja nautida saab suveõhtuid värskes õhus.
Igapäevaelu kulgeb töö ja koduste toimetuste rütmis. Liisi töötab eripedagoogina Pärnus, Ain teeb kodukontorist kaugtööd. Vabal ajal hoolitsevad nad aia ja kodu eest, aga leiavad aega ka perega koos olemiseks.
Tulevikku vaatavad nad optimistlikult. “Inimesed maalt kindlasti ära ei lähe,” usub Ain. “Maaelu paneb proovile ja õpetab iseseisvust. Meie jaoks on maal elamine luksus, palju rohkem väärt kui korter kuskil kesklinnas. Kes maal elamisega hakkama saab, saab igal pool hakkama.”
Kõige enam loodavad nad, et külakogukonnad jäävad ühte hoidma. “Unistame, et säiliksid head naabrid ja tugevad sidemed – see on maal elamise kõige suurem jõud,” ütleb Liisi.
