20.09.2023
Olime väga pikalt, meie jaoks talumatult pikalt, otsinud seda õiget ja ideaalset kohta. Nii kohutavalt tahtsime ära maale tulla, korteris juba näpud sügelesid mulla järele nii, et magamistoa aknalaudadel kasvasid tomatid.
Leidsime unistuste maja tupiktee lõpus metsa ääres. Maja oli loomulikult meie eelarvest väljas aga endine omanik oli nii imeline inimene, et ta oli nõus meie tehtud pakkumisega. Soetasime maja maksimaalse summaga, mida pank meile tol hetkel oli nõus laenama. Muidugi ei ole mõistlik ennast nii viimase piirini võlgu võtta, aga meil olid sellega teised mõtted.
05.mai 2021 saime notari tehingu järel võtmed kätte ja peale seda me oma korterisse enam ühekski ööks ei jäänud. Esimene öö maal ei unune iial, maja oli mitu aastat tühjalt seisnud, kõik oli külm ja kütmata. Esimesel ööl ei saanud silmatäitki magada kuna niiskus ja külmus pugesid kontidesse, hammaste plagin kestis hommikuni. Öö oli nii pime, et ei leidnud magamistoast lülitit ka ülesse, linnainimesed on nii harjunud valgusreostusega, et silmad pimedas enam ei kohane. Tänaseks oleme nii harjunud, et ei pane isegi öösel toaletis käies enam tuld põlema.
Oleme alles selle eluprojekti alguses, teeme siia looduse rüppe oma unistuste talu. No ja talu tähendab meie jaoks ikka seda traditsioonilist ja isegi vanamoodsat maja kõikide kõrvalhoonete ja loomadega. Esimesed taluelanikud kes meile tulid olid kanad aga jõudumööda üritame ikka oma pudulojustega lehmani välja jõuda. Perenaine on tõeline loomahull, tooks kõik koju kui kuhugi panna oleks. Eesmärk on täielikult ise ära majandada ja katta oma pere toiduvajadused. Tänaseks oleme nii kaugele jõudnud, et köögi- ja aedvilju enam poest ostma ei pea.
Üllatusi linnainimesena on meil olnud tublisti, aga panime ennast juba varakult mentaalselt valmis raskeks füüsiliseks tööks. Teeme kõike mahedalt ja paraku on see osutunud raskemaks kui uskusime. Nii lihtne on poest osta maitsvat kapsast, aga kui nüüd ikka lähed hommikul aeda ja vaatad, et ühe ööga on maakirbud või mingid rohelised ussikesed vaevaga kasvatatud taimed juurteni nahka pistnud, siis tekib alles päriselt mõistmine, mida tähendab tegelikult päris toidu kasvatamine ja elus püsimine.
Kõige suurem positiivne üllatus meie jaoks on olnud kogukond, maal on inimesed nii palju sõbralikumad ja kokkuhoidvamad kui linnas. Meie, kui suured introverdid, oleme nüüd järsku aktiivsed abilised külapäevade korraldamisel ja saunalised naabrite juures.
Võtame vastu oma väljakutsed, sõbruneme loodusega ja oi-oi kuidas jumaldame oma elu siin maal. Ah jaa, müüsime oma linna korterid maha ja maksime selle esialgu liiga kallina tundunud unistuse maja laenu ka ära. Kõik on võimalik ja unistama peab ikka suurelt.
Oleme tõeliselt vabad inimesed ja soovime väga sellist tunnet ka teistele. Maal on elu!
Kersti Proos ja Peeter Proos Sudistest
