Permakultuuri sõbrad Alo ja Leila, kes olid viimased kümme aastat elanud Tartus ja Tallinnas, kolisid koos oma kahe lapsega Järvamaale Köisi külla 2012.aastal.

Oma loos kirjutavad nad lahti nii maaelu plussid-miinused kui annavad ka head nõu, mida silmas pidada, kui elukoha vahetamine plaanis.

Idee küpsemine

Alo: Aastatel 1999-2009 olin järk-järgult muutnud oma eluviisi rohelisemaks nii, et oleks endal tervis parem ja minu tegevuse mõju maakera ökosüsteemile võimalikult väike. Kuid linnakorteris tulevad rohelisemaks kasvamisele piirid ette. 2009. aastaks oli proovitud elamiseks nii Tartut kui Tallinnat. Linnade müra ja konkurentsi keskkonnas hakkas tekkima väsimus. Perre oli sündimas teine laps ning korter Supilinnas paistis pere kasvu arvestades peatselt väikseks jäävat. Kuna maa juurde ostmine linnas tundus röövellikult kallis, sai pilk suunatud kaugemale. Eriti huvitasid alad, kus on ise toidu kasvatamiseks viljakas pinnas. Kesk-Eesti mullad on Eesti viljakaimad ning ka tööalase logistika mõttes tundus keset Eestit hea paik: minu konsultanditöö kliendid on enamuses Tallinnas, mõned ka Tartus ja mõnes teises Eesti linnas.

Lisaks avastasin 2009 enda jaoks sellise kokkuhoidva kavandamise süsteemi ja rahvaliikumise nagu permakultuur. See võimaldab kavandada inimese eluviisi, et aine ja energia ringleks võimalikult kohalikul tasandil ning ökoloogiline jalajälg oleks võimalikult väike. Oli selge, et kuna see erineb tänase Eesti linnaplaneerimisest (kus suur osa hüvesid tuuakse kaugelt ja jäätmed veetakse kaugele) oluliselt määral, siis selles valdkonnas saab ennast realiseerida ainult maal niimoodi, et ei pea pidevalt võitlema ja tõestama teistele inimestele, et just nii on hea inimesele ja keskkonnale.

Leila: Ühel päikselisel sügise päeval 2009. aastal jõudis mu juurde äratundmine. Jalutasin Joosepiga Tallinna Hirvepargis ja käed sügelesid neid ilusaid lehti riisuma ja oma panust sellesse hunnitusse loodusesse andma. Tundus eluvõõras lihtsalt kasutult vaadata lapse mängu ja näha, et minu tegevusetus on järelkasvule jätkusuutmatu eeskuju. Seega hakkas kogu me peres 2009 sügisest kasvama ja arenema plaan minna maale elama.

Jätkusuutliku elu elamine ja loomine nii maal kui ka planeedil Maa sai meie uurimise teemaks. Ning osutus väga maaliliseks tegevuseks. Erinevaid maaelu võimalusi avastades, katsetades ja eksides, kasvasime permakultuuri austajateks. Aastal 2010 sügisel lõime oma perefirma Elu maal OÜ, mis ostis Järvamaal Kareda vallas, Köisi külas ära Miku talu.

Teine tõsine äratundmine tabas mind kord kodus kirjutuslaua taga istudes ja arvutis kirju kirjutades. Joosepi tüütavaid tähelepanu saamise katseid tõrjudes sain aru, milline ma paistan läbi tema silmade ja tekkis küsimus, mida temal on sellest õppida. Ainiti ekraani vahtiv, näppudega klahve toksiv, “siin ja praegu” hetke hülgav igav(lev) vanem. Sain aru, et kratt minus nõuab tõelist maalähedast loodussõbralikku tööd, et seda ohtlikku vahendit internetti mõõdukalt ja oskuslikult kasutada. Samuti nagu Joosep marakratt vajab tegevust, kuhu oma tähelepanu ja oskusi suunata ja korda luua, selle asemel, et kaost tekitada.

Sisseseadmine

Alo: Kolisime juuni lõpus 2012 ning täna, aprillis 2014, olen endiselt kohanemise protsessis. See ei lõpe ilmselt kunagi, sest maal on kõik pidevas muutumises. Loodus oma rütmidega mõjutab palju enam kui linnas. Ilm mõjutab palju enam kui linnas. Hooned ning muud rajatised lagunevad ja annavad järgi ootamatust kohast. Harjuda on tulnud väiksemate mugavustega. Samas, kui kaugtööd teha saab, pesta saab, hädal käia saab, süüa saab teha, nõusid saab pesta, on kus magada ning kütmisega saab ka ruumi soojaks, siis on juba elu lill.

Leila: Olmeliste vajaduste sisse seadmine võttis aega 2 aastat. Sel kevadel (2014) saime valmis toad, mis on nö normaalsed. Ennem oli hädavajalik küll olemas ja sai hakkama, aga see ei olnud mõnus. Hädavajaliku – kaevu, veesüsteemi ja küttekollete puhastamine ja sisse seadmine võttis pool aastat, et siis julgeda talvele vastu minna. Vana maja põrandad, seinad, laed said vaid üle käia, et suurem sodi ära saaks…

Päriselt sisse seada ning ära harjuda pole veel jõudnudki. Eesmärk oligi, et saaks avastada, leiutada ja areneda veel aastaid. Vahepeal kindlasti ka sellesse puhkuse pause tehes muidugi.

Miks on maal hea?

Alo:

• Vabadus ja avarus. Vabadus elada looduslähedasemalt, suhelda maa ja metsaga, mis meid toidavad ja soojendavad otse, mitte läbi pika vahendajate ahela.
• Võimalus muutuda toidu ja kütuse tarbijast nende kasvatajaks. Saab kasvatada toitu, puitu, koduloomi, -linde, mesilasi.
• Võimalus iga hetk midagi ehitada, meisterdada ja panna oma leidlikkus proovile, areneda käelises tegevuses ja hoida oma keha füüsiliselt vormis tegevustega, mis loob reaalset füüsiliselt tajutavat väärtust (toob sooja tuppa, aitab taimedel kasvada, tekitab uue eseme majapidamisse jne).
• Saab anda maale otse tagasi osa sellest, mis on temalt võetud: komposteerida toidujäätmed, fekaalid väetiseks, puistata tuhk laiali rohumaadele jne.
• Öösel on tõeliselt pime ja pilvitu ilma korral selgesti nähtav tähistaevas annab elule kosmilise mõõtme. See rahustab vaimu.
• Avatud ja sõbralikud inimesed – konkurentsi asemel annab enam tooni aitamine ja toetamine ning koostöö, kuna sarnaselt mõtlevaid inimesi on vähe, siis nad hoiavad enam kokku.
• Laste jaoks turvaline kasvukeskkond – kuritegevuse ja liikluse ohud on minimaalsed.
• Lasteaiakohad ilma järjekorrata ja kordades odavamalt kui linnas, samas rühmad väiksemad ning lastel ruumi nii sees kui lasteaia ümber rohkem.
• Võimalus anda edasi oma lastele, kuidas luua ise oma kätega toitu, puitu ning hooneid, rajatisi, tööriistu kohalikest materjalidest, kohalike inimeste ja loomade abiga – oskused, mis on tulevikus (mil fossiilse kütuse kättesaadavus järjest kahaneb), meie laste ja lastelaste täiskasvanuks saamise ajal kindlasti enam vajalikud kui täna, kus fossiilsed kütused ajavad ringi inimesi teenindavaid masinaid.

Leila:

• Palju vabadust.
• Palju loodust oma mustritega õpetamas.
• Palju ruumi ja võimalusi ise luua oma ümbrust.
• Rohkem vaikust ja puhast õhku.
• Rohkem võimalusi liikuda looduses.
• Rohkem võimalusi isemajandavat süsteemi luua.

Mille võrra on maal raskem?

Alo:

• Mõned teenused on kolinud kaugele: tervishoiuasutused, ehitusmaterjali kauplused, suurema valikuga toidu- ja esmatarvete kauplused. Ühistransport aitab nendeni jõudmisel ainult osaliselt, operatiivselt kohale jõudmiseks on ikka vaja oma autot. Kütust kulub palju rohkem, kui on vaja teenusteni jõuda.
• Õhtune lastehoiuteenus on meie puhul kaugel, kuna kolisime oma sugulastest eemale teise maakonda. Tuleb pingutada, et leida lastele hoidjat lasteaia tööaegade välisel ajal. Oleme mõelnud seda korraldada kogukonnateenusena, kuid regulaarselt ei ole seda veel toimima saanud.
• Elektriühendus on meie kinnistul pingeprobleemiga ning sarnane oht kummitab paljusid maamajapidamisi. Normist madalamale kõikuv pinge nõuab suuremate kodumasinate puhul ettevaatlikkust ja planeerimist, et neid sobival ajal (ja mitte korraga) töös hoida.

Leila:

• Palju vastutust.
• Palju kaost ja ettearvamatust looduse ja ilmaga seoses.
• Palju tööd, et ruumi oma ümber luua ja korras hoida.
• Vähem inimesi, kellega suhelda.
• Vähem võimalusi liikumiseks igal ajal.
• Vähem teeninduskeskusi läheduses.

Millele tähelepanu pöörata?

Alo:

• Mõelge läbi, millega hakkate uues elukohas elatist teenima ning millist maatükki vajate, kui soovite põllumajanduse või karjakasvatusega tegeleda – kasutage nõuandjatena neid, kes juba sama valdkonnaga pikalt tegelenud on.
• Mõelge läbi logistika lasteaia, kooli ja tööga seoses. Selle alusel koostage pingerida teie vajadusi enim rahuldavatest piirkondadest/kinnistutest.
• Leidke manööverpind maakoha läheduses (nt korter mõnes alevis), kus on võimalik ööbida, pesta, süüa, kui kinnistul mõned neist võimalustest puuduvad.
• Leidke endale abilisi ja mõttekaaslasi samast piirkonnast. Hea kohalik töömees aitab palju enamaga, kui ainult selle tööga, mis ta teeb. Ta teab, kellel on mis tööriistu laenata, kust saab ehitusmaterjali hankida, kellelt tellida masinateenust jne.
• Leidke inimesi, kes on ise kolinud maale samasse piirkonda ning mõistavad teie poolt läbielatavat üleminekuaega. Neilt saab väärt nõuandeid, kuidas teha ajutisi lahendusi ja jääda elu ning tervise juurde ka ekstreemsetes oludes olevates hoonetes.
• Kaitske oma keha ohtude eest. Ostke endale korralikud isikukaitsevahendid: töökindad, töösaapad (naelatõkke ja varba kaitsega), tööprillid, respiraator, põlvekaitsmed, puugi eemalduse abivahend, esmaabipakk, putukate eest kaitseks kapuutsiga tööriie. Mina ostsin mesiniku kostüümi, kuna sääski oli esimesel aastal väljakannatamatult palju. Hankige või laenake turvaköis, kui peate minema katusele või kaevu. Tutvuge asbesti sisaldava eterniidiga töötamise ohutusjuhistega, kui peate selle materjaliga töötama.
• Ärge hakake ehitama uut hoonet, kui vana on olemas. Peatage enne vana lagunemine kas või kiirete ajutiste lahendustega ja selle käigus võite avastada, et äkki ei olegi uut tarvis. Vana ja osaliselt kasutuskõlbuliku hoone olemasolu annab tohutu eelise võrreldes uue ehitamisega, eelkõige selles osas, et on võimalus ehitada ja korrastada ilma suurte laenudeta, jupphaaval oma säästude ja vaba aja abil või jupphaaval kohalikelt meistritelt ehitusteenust tellides. Samal ajal saab tehtud investeeringutest juba kasu perele – osasid ruume saab eluks kasutada.

Leila:

• Kui südames on kindel soov elada maal, siis tulebki ise kõik vead läbi teha, et lõplikult õppida ära, kuidas on just Sinule õige leida sobivaim viis eluks maal. Vigu ei tuleks karta, vaid võtta neid kui õppetunde ja sildu järgmisele tasemele.
• Võib olla kõige üldisem soovitus oleks, mitte ahnitseda! Sest võimalusi ja ka vajadusi, mida maal justkui peaks täitma on liiga palju, et neid inimlikult suudaks ära teha. See on meilegi veel õppetund, kuidas leppida asjadega, mida ei suuda muuta.

Alo ja Leila tulevad ka Tartusse „Maale elama“ messile, on kohal Põhja-Järvamaa boksis ja esitavad seminariruumis oma loo. Tule kuulama!