Pärast väikest hingetõmbepausi on Räpina vallas Ristipalos osaühingu Mosolem töötajatel jälle kibekiired tööpäevad: ülestõusmispühadeks on vaja Rootsi saata 100 000 värviliste sulgedega ehitud kaseoksakimpu, lisaks mõnikümmend tuhat kimpu pajutibudega okstest.

Suurtest pappkastidest turritavad välja värvilised suled: kollased, rohelised, roosad, lillad, oranžid ja isegi mustad. Kord aastas ostab Mosolem Hiinast korraga tonni ehk 200 viiekilost kasti sulgi. „Sulgedega on keeruline: neid pole väga saada ja need on ääretult kallid,“ ütleb ettevõtte juht Toomas Sein. Kilo värvitud sulgede eest küsivad hiinlased umbes 20 eurot. Tavaliselt käib Toomas ise neid kohapeal välja valimas. „Hiinlastega on maru keeruline asju ajada: tellid küll ühte värvi, aga tuleb ikka niisugune, nagu neil parasjagu on. Palju odavam on ise üle kontrollida kui valesid sulgi saada – nendega pole siis midagi peale hakata,“ ütleb ta.

Lihavõttekimpudesse sobivad vaid kalkuni rinnasuled – need on kandilise otsaga ja õhulised – või kaks korda kallimad marabu suled. Hiinast tuleb neid tellida seetõttu, et mujalt enam eriti käsitsi kitkutud sulgi ei leia, masin neid aga tervelt kätte ei saa.

„Kaks korda on Rootsi suured kaubaketid nõudnud kinnitust selle kohta, et neid kalkuneid ei piinata ja elusalt ei kitkuta,“ sõnab Toomas muiates. „Olen siis neile vastanud, et need kalkunid lähevad toiduks ja kuna kalkun on suur ja tige lind, võiks väikesel hiinlasel olla teda ka ääretult keeruline elusalt kitkuda.“

Tänavu on Mosolemi laos esimest korda ka siniseid sulgi, mis lähevad kaseokste külge valgetega vaheldumisi. „Sel aastal hakkame ka Soome turgu võtma, paneme müügisaalid lipuvärvides kimpusid täis,“ sõnab Toomas.

Hulganisti on varutud ka 70 cm pikkuseid kaseoksi, neid ostab Mosolem kokku Põlva-, Võru- ja Valgamaa inimestelt. Oksi on märtsi alguseks vaja ligi miljon: punti läheb kaheksa oksa, neist seitse saavad traadiga külge kolmekaupa kokku seotud suled. Kimp alt kummiga kinni, vöötkood peale ja valmis. Osa kimpe läheb ka sulgedeta: need ehivad end hiljem vaasi panduna ise – õrnade heleroheliste lehtedega.

Lihavõttekimpudeni jõudis Toomas pärast aastaid lilleäris tegutsemist. Tegelikult soovitas üks Hollandi koostööpartner tal 16 aastat tagasi esialgu hoopis põdrasamblikku müüma hakata. Toomas haaras mõttest kinni: Lõuna-Eesti metsades kasvas seda rohkesti. „Kui sain teada mahtudest, kui palju seda hooajal liigub, siis tundus asjal perspektiivi olevat,“ selgitab ta. „Korjasime, kuivatasime brikettideks – 10 000 pilpakastitäit kuivas päikese käes – ja saatsime Hollandisse. Hiljem läks värsket samblikku kilekottidesse pakituna Rootsi, 150 000 kotti igal sügisel,“ meenutab ta.

Peatselt ostis Mosolem masina, mis teeb õlgedest pärgi, neile seotakse niidiga ümber põdrasamblatutid. See on Rootsis müügihitiks novembri algul: Skandinaavias viiakse hingedepäeval koos küünlaga hauale ka just nimelt väike põdrasamblapärg.

Samblikupärgi vihuvad Mosolemi töötajad teha augustist oktoobri lõpuni, siis algab jõulupärgade hooaeg. Need valmivad kodumaisest kuusest, männist ja kadakast, aga veel rohkem Taanis kasvatatud nulust. Igal hooajal ostab ettevõte Taanist umbes kümme tonni nuluoksi, pakituna 5- ja 10-kilostesse pakkidesse. „Nulg on nii tänuväärne materjal: see ei pudene ja on pehme ka aastate pärast,“ kiidab Toomas.

Kodumaiste okaspuude oksad ja põdrasambliku ostab Mosolem elanikkonnalt, iga nädal lähevad Rootsi poole teele värsked pärjad, hooajal kokku umbes 50 000. Seal müüb hulgimüügifirma pärjad edasi lillepoodidele, kus need saavad külge käbid ja muud kaunistused ning lõpuks loovad need jõulumeeleolu rootslaste koduustel.

Turul tühja kohta ees ootamas polnud, tuli pakkuda paremat hinda ja kvaliteeti. „Kusjuures hind ei olegi nii tähtis, tähtsam on kvaliteet ja tarnekindlus,“ märgib Toomas. „Nad tahavad olla kindlad, et tellitud kaup tuleb kvaliteetsena ja õigel ajal kohale. Kas see on natukene odavam või kallim, neid isegi nii palju ei huvita.“

Usalduse võitmine võtab aega. Toomas meenutab üht algusaastate seika, kui ta läks ise Rootsi kaupa viima ja laevapileteid ette ei ostnud. „Sattus nii, et pidin läbi Soome minema. Hakkasin Soomest Rootsi piletit ostma, aga tuli välja, et on koolivaheaeg, ja mitte ühtegi piletit polnud, mitte ühegi laeva peale. Ei Turust, mitte kuskilt! Aga ma pidin järgmisel päeval Stockholmis olema! Siis sõitsin ümber Botnia lahe 2000 kilomeetrit ja olin õigeks ajaks kohal,“ räägib ta rahulolevalt naerdes. „Muud võimalust ei olnud!“

Kui jõulupärjad ka valmis, sõidutab Mosolem oma töötajad paariks-kolmeks nädalaks Soome, koostööpartnerile appi jõuluistutusi tegema. Kokku peab valmima umbes 150 000 jõulukorvi: küpress, hüatsint või jõulutäht keskele, sammal ümber.

Kui algusaastatel oli murekohaks see, et pingeliste tööperioodide vahele jäi liiga palju aega, kus tööd ei olnud, siis nüüd leiavad Mosolemi töötajad rakendust Toomase teistes ettevõtetes. Kas Ristipalo pansionaadis või Lämmijärvel, Emajõel, Peipsil ja Värska lahel huvireise tegevatel Seto Line Reiside laevadel või mineraalvett villivas Verska Mineraalvees. Ja vastupidi: laevakaptenid keeravad talveajal näiteks autorooli ja veavad Skandinaaviasse Mosolemi toodangut.

Toomas ütleb, et tema jaoks on pärja- ja kimbuäri jäänud praegu tahaplaanile, sest hoopis rohkem köidavad teda uued ettevõtmised.

Ka kodumaistel veekogudel on veel midagi uut pakkuda. „Kevadel hakkab katamaraan Serra huvilisi Võõpsust mööda jõge perekond Savisaare firmale kuuluvale Salusaarele vedama,“ avaldab Toomas. „See on pisike saareke Võhandu jõe suudmes, päris vahva ajalooga – see oli kaubateede ristumiskohas, kunagi olnud seal paadimeestele kõrtsud ja lõbumaja.“

Veel hakkab Toomas Lüübnitsasse oma kodumaja lähedale sadamat ehitama. Ta näitab heldusega fotot, mis on üles võetud ühel hommikul kell kuus tema kodu terrassilt: sauna kõrval seisavad paadid, udu tõuseb Peipsi kohalt. „Ma olen sündinud Tallinnas ja 30 aastat oma elust seal elanud. Sinna tagasi ei lähe ma mitte mingi hinna eest!“ kinnitab ta.

Toomas arvab, et maal on ka äri teha kergem, sest konkurents on väiksem. „Juba loodus pakub nii palju, kõiksugu asju on võimalik müüa. Võtku keegi kätte, korjaku näiteks männikäbisid, sidugu kolmekaupa traadiga kokku, pangu natuke värvi peale ja müügu! Lillepoed tahavad neid kimpudesse ja pärgadesse panna, ega nemad viitsi ise metsa minna!“ seletab ta kirglikult. „Ette võtta annab alati, liiga palju vingutakse, et küll pole algkapitali ja seda ja teist – see on rumal jutt!“

Toomas Seinale kuuluvad ettevõtted:
Mosolem OÜ: valmistab sambla- ja oksapärgi, jõulu- ja lihavõttekaunistusi, hakkab korraldama laevareise;
Seto Line Reisid OÜ: korraldab huvireise Emajõel, Peipsi järvel, Lämmijärvel, Värska lahel;
Maarja Hooldekeskus OÜ (teine osanik on arst Külvar Mand);
Kagutuul OÜ (teine osanik on arst Külvar Mand): haldab Ristipalo pansionaati;
Verska Mineraalvee OÜ (viiendik kuulub A. Le Coq ASle): toodab Värska mineraalvett;
Forton OY: osutab Soomes lillede hulgimüügifirmale pakkimis- ja logistikateenust;
Kwale Tours: korraldab Keenias safarireise.

Ettevõtliku käes muutub ka kasevits kullaks.pdf versioon (408 KB)

Tekst Anu Bollverk, fotod Andrus Eesmaa

Lugu on varasemalt ilmunud ajakirja Maale 2014. aasta kevadnumbris rubriigis “Ettevõtlik”.

Tule räägi oma ärideest ja saa väärt nõu ettevõtluskohvikust messil “Maale elama ” 2015!