Kolisime Setomaale Värska valda 6 aastat tagasi. Oleme mõlemad üles kasvanud Tartus ja peale ülikoolide lõpetamist otsustasime otsida endale kodu Setomaale. Käisime erinevaid talusid vaatamas ja leidsime endale ilusa talukompleksi täiesti omaette metsa sees. Selles kohas tundus algusest peale kõik olevat õige koha peal ja mõlemal tekkis selline äratundmine. Kogu hoonete paigutus ja maastik tundus meile hästi loogiline ja turvaline. Meil ei olnud kummalgi maale kolides töökohta ees ootamas, aga me otsustasime, et me valime töökoha elukoha järgi mitte vastupidi. Väga kiiresti leidsimegi mõlemad kodu lähedal erialased töökohad.

6 aastaga on meie pere saanud 2 lapse, kassi, koera ja portsu kanade arvelt rikkamaks. Sellest kevadest plaanime võtta ka lambad.

Alguses ei olnud meil elumajas vett sees, elektrit jagus ainult ühe aparaadi jaoks korraga ja sissesõidutee oli väga kehv. Nendest probleemidest me ei heitunud. Noorena ongi hea maale kolida, siis ei hakka üle muretsema. Tegelikkus on nii, et probleemid hakkavad lahenema, kui sa reaalselt majja sisse kolid ja seal püsivalt elad. Vald teeb püsielanikul tee korda ja lükkab talvel lumest puhtaks paremini kui linnas. Eesti Energia pani ainult meie pere pärast ligi kilomeetri uut maakaablit ja me ei pidanud selle eest midagi maksma. Üks tore kaevufirma tegi meie perele tasuta puurkaevu, et toetada ühte noort maale kolinud peret. See kõik tundub liiga hea, et tõsi olla, aga tõesti head asjad juhtuvad, kui iseendas ja enda otsustes kindel olla.

Mis on maaelu juures kõige toredam?
Maal on tore see, et ei satu nii tihti poodi. Ka lastel ei kujune harjumust koguaeg kommi manguda, kui on teada, et lähipäevil poodiminekut ei ole. Palju toitu saab ka kohapealt. Kui ka ise väga kõva põlluharija ei ole, saab kartuli, tomati, porgandi ja kapsa naabrite käest. Munad saab oma kanadelt, naaberkülast saab piima tuua ja sõprade käest kodust lamba, sea ja veiseliha osta. Küttepuud saab ka naabrimehe käest ja seened- marjad on niikuinii igal pool ümber maja.

Maaelu ei paku terviklahendusi. Maale kolides ei saa kunagi vaadata ainult seda, mis siin olemas on, vaid tuleb mõelda, mis siin veel võiks olla. Maal on kõik oma kätes ja kõik on võimalik. Maal saab iga inimene tunda ennast vajalikuna ja igast inimesest sõltub palju rohkem kui linnas. Väga palju saab ise ära teha ja kaasa rääkida, et oma kodukanti paremaks muuta. Oleme oma küla toonud välja seisust, kus paljud ei teadnud isegi selle küla nime, olukorda, kus meie küla on üks piirkonna aktiivsematest ja tuntumatest küladest.

Maal on seltsielu isegi rohkem kui linnas. Sõpradega käime kordamööda üksteise pool laupäeval saunas. Kui külalised tulevad jäävad nad tihti ka ööseks. Üritusi ja tegemisi on nii palju, et ei jõuagi igale poole minna kuhu tahaks.

Setomaal on komme, et külla ei minda ilma külakostita ja külalist ei saadeta tühjade kätega minema. See on tore, et sellest peavad siin kinni isegi nooremad inimesed. Linnainimese jaoks on väga üllatav ja soe tunne, kui pererahvas annab kaasa korvitäie tomateid, suure kõrvitsa, purgi mett või kastitäie sibulaid.

Meie jaoks on väga oluline muutus seoses maale kolimisega olnud silmade avanemine. Linnas on inimesed harjunud liikuma „klapid silmade ees”. Maal elades näeb aastaaegade vaheldumist. Näeb täpselt seda päeva, kui kevadhommikul veel puud lehes ei ole, aga õhtuks juba on. Ütled „tere” igale vastutulijale, ka võõrale. Vaatad iga vastutuleva auto juhti, et kas äkki on keegi tuttav. Tore on, kui oled harjunud, et kui kuuled auto mürinat siis see tähendab, et keegi tuleb sulle külla. Tekib harjumus kõike vaadata, märgata ja näha. Kui nüüd läheme paariks päevaks linna, siis väsime juba paari tunniga ära, sest me ei oska seda vaatamise harjumust enam välja lülitada. Vaatame igat vastutulijat, loeme igat vilkuvat kuulutust ja üldse võtame vastu liiga palju ebavajaliku infot, mida linn pakub.

Kui meie otsustasime maale kolida mõtlesime, et see ei pea ju olema lõplik otsus. Kui meile ei meeldi, saame alati linna tagasi minna, aga vähemalt oleme kogemuse võrra rikkamad. Siiani pole me oma maale kolimise otsust kordagi kahetsenud.

Meel ja Toomas Valk, Nedsaja küla, Setomaa