Olen ise läbi ja lõhki Lõuna-Eesti tüdruk. Kõik suved veetsin Võrumaal vanaema juures ja oma kujutelmades arvasin, et elan ise ka kunagi sealkandis ja mul on kena maja, lapsed ja koer. Mehele läksin aga tallinlasele, kes esialgu maal elamisest eriti vaimustunud polnud. Kuus aastat elasime Tallinnas, sündisid lapsed.
Mina vaatasin muudkui unistades igasugu kinnisvarakuulutusi. Mees seadis omad tingimused, millele vastavat kinnisvara ta ilmselt arvas, et ma ei leia. Pidi olema saun, garaaž, ei tohi olla Tallinnast kaugemal kui 70 km, mitte liiga metsa sees jne.
Ja siis ühel ilusal päeval ma leidsin sellise pakkumise. Käisime maja vaatamas ja kohe sisse astudes teadsin, et see ongi minu maja. Hüppasime pea ees tundmatusse, sest Läänemaaga ei sidunud meid varem midagi.
Mäletan esimest õnnehetke, kui jalutasin lastega vaid veidike asulast välja ja seal see oli – vabadus, avarus, suur põld ja selle taga mets koos sookurgede huigetega. Täpselt nagu maal vanaema juures. Lõunaeestlasena on mulle kõige harjumatum olnud see, et ei olegi iga nurga taga järve. Samas mere vastu ei saa loomulikult miski ja minu meelest Eesti ilusaim rand Perakülas Nõval ei asu siit sugugi kaugel.
Kolimise hetkel olin noorema lapsega veel lapsehoolduspuhkusel, nii et töökoha suhtes oli rahulikult aega ringi vaadata. Igaks juhuks viisin oma CV valda ja käisin end ringijuhendajana pakkumas kohalikku lasteaeda. Lasteaiast helistati peagi, et nad vajavad mind hoopis õpetajana ja lastele sain ka kohe lasteaia kohad. Abikaasa on muusik, nii et tema tööpiirkond on nagunii kogu Eesti.
Vähehaaval selgus, et siin on mitmeid väga toredaid inimesi, kellega suheldes olen tihti tabanud end mõttelt, et kuidas ma varem ilma nendeta üldse hakkama sain. Olen leidnuduusi sõpru, kellega ilmaasju arutada ja pilli mängida.
Tallinnas elades korraldasime Nõmme Kevadfolki. Nüüd maale kolides tõime osa oma folgist siia kaasa – asusime korraldama Rahvaliku viiulimängu päevi algul Piirsalus ja pärast Ristil. Nautisime, kuivõrd lihtne on siin üritusi korraldada võrreldes Tallinna linnaga – igasugu lube ja kooskõlastusi pole nii palju vaja.
Nüüd oleme siin elanud juba kuus aastat. Mina töötan koolis huvijuhi (see on ka mu õpitud eriala) ja ringijuhina ning lisaks juhendan naiste rahvalauluansamblit ja mängin pilli. Abikaasa on lisaks muusiku tööle veel rakendatud lõõtsaõpetajana Haapsalu Muusikakoolis ja viiulite liigijuhina Pillipeol.
Ka meie kaks last on asunud õppima pillimängu Haapsalu Muusikakoolis ja kui alguses oli mure sellega, et vallal ei olnud võimalik sellist luksust nagu muusikool toetada, siis tänaseks on see mure seoses valdade liitumisega lahenenud jakõik Lääne-Nigula lapsed saavad korraliku huvihariduse.
Ma pole oma otsust kordagi kahetsema pidanud ja ka abikaasa on eluga maal väga rahul. Talviti jalutavad kitsed aias ringi ja suvel olen seenel ja marjul käies põtra kohanud. Nii et asulas küll, aga metsik loodus on siinsamas ümber nurga. Samas saab jätkata linnainimesele harjumuspärast mugavat elu – korralik bussiliiklus, juuksur, raamatukogu, lillepood, toidupood, kool, lasteaed ja teed on lahti aetud ning pimedal ajal põleb tänavavalgustus.
Nii et kõike saab – tuleb ainult väga-väga tahta ja julgeda oma unistused ellu viia!
Kail Visla
Lääne-Nigula vald
Risti asula
