Kui lastega kord Tallinna kesklinna tuurile läksime ja valgusfoori taga seisime, vaatas kaheksane tütreke mulle otsa ja küsis: „Emme, kuidas inimesed siin lärmi sees elada saavad?” Nõnda on ka vastupidi. Elu Lahemaa metsade vahel tundub linnast külla tulnud sõpradele algul vaikne ja idülliline, varsti aga liiga üksildane ja sünge. Meie perele on see siiski rahulik, mõnus ning oma. Niivõrd, kuivõrd kuue lapsega peres rahu ning vaikust üldse olla saab.

Olen Maria, 38 aastat noor ning Kaeraaia tallu kolisime koos abikaasa Tomiga (35) 12 aastat tagasi. Lapsed on meil vanuses 8 kuud kuni 12 aastat, nende hulgas 3 poega ja 3 tütart. Maal elades ja lapsi kasvatades olen pidanud tööalaste väljakutsete osas leidlikkust ülesse näitama. Võibolla seetõttu olengi taas ülesse leidnud oma luuletamiskire ning võimalusel ühendanud selle oskusega lapsi rõõmustada.

Maaelu polnud plaanis

Väiksena olin ma põline pealinnatüdruk ning eluga maal puutusin kokku koolivaheaegadel, mil suvilas puhkamas käisime. Päriselt maale kolisime alles siis kui olin kolmeteistkümnene ning juba kaks aastat hiljem läksin Tallinnasse õppima. Sealt edasi tulid esimesed töökohad ning mingit mõtet maale tagasi kolida ei tekkinudki. Ka oma kalli kaasaga tutvusime just Tallinnas ning elama suundusime Tartusse.

Ootamatult aga jäin ilma oma armsast isast ning ema üksi jätta me ei tahtnud. Otsus talle lähemale kolida sündis meil justkui iseenesest ning ehitasimegi oma pesakese ema maja kõrvale. Nüüd oleme meie olemas tema jaoks, et muru niita ja puid teha ning tema hoiab vajadusel meie lapsi.

Üheskoos looduse ja loomadega

Meist on saanud tõesti suurpere. Lisaks mahuvad meie pereellu veel hiigelsuur iiri hundikoer, kolm kassi, papagoi, kakaduu, merisead, tšintšiljad, akvaariumikalad ja kaks küülikut. Õues elab hulk erinevaid kanu, kes munevad puhtalt boonuseks ning surevad kõik kord vanadussurma, pisarais pereliikmed tiivaotsi silitamas.

Ruumi või privaatsuse puudumise üle meil keegi kaevanud pole. Isegi kui kellelgi tuju halvaks läheb,tarvitseb vaid õue minna ning juba hakkabki hingel kergem. Seal on mõnus puid lõhkuda või lund lükata, küülikuid toita, koera sügada või kanu silitada. Samuti rõõmustab mind kui sündinud korilast võimalus lõputult saaki koguda: jalutuskäigu kaugusel on hulgaliselt seene, pohla-ja mustikakohti, heinamaa taga on veel sarapuupõõsad ning maasikaväljad. Sealjuures teame, et aia taga metsas ja heinamaal elavad kitsed, rebased, nugised ning isegi karud.

Tööd leidub ikka

Perenaisena olen paindliku töögraafiku usku ning haaran kinni igast võimalusest kodus arvuti taga veidi tööd teha, on see siis tekstide tõlkimine, transkribeerimine, korrigeerimine, andmebaaside korrastamine või tabelite täitmine. Kaugtöö on tänapäeval suurepärane leiutis!

Mulle meeldib ka sünnipäevapidudel klouni mängida.Sinna juurde kasutan oma lastega leiutatud mänge või nuputan juurde uusi, koostan isikupäraseid ristsõnu ja pühendan sünnipäevalapsele tema jaoks omaste märksõnadega õnnitlusluuletuse. Armastan üldse luuletusi, muinasjutte ning näidendeid kirjutada. Kui saan nende eest ka tasustatud, olen eriti õnnelik. Minu esimene luulekogu lastele „Must ja valge. Valge ja must“ ilmus möödunud kevadel (abiks oli kirjastus „Hea Tegu“ ning suurepärane „Hooandja“ keskkond, kus toetatakse erinevaid projekte).

Maaelu väljakutsed

Elu metsade keskel pole loomulikult vaid meelakkumine. Logistiline kõrgharidus oleks vägagi soovitatav, eriti, kui lapsi on rohkem kui üks. Laste koolitee ning mehe töölkäimine on väsitav just pikkade sõitude tõttu. Vahel on meil isegi elektrikatkestusi ja lükkamata või liivatamata teid. Tegelikult pidin päris kõvasti pead murdma, et maaelu miinuseid üles leida ja kirja panna (kuna “Maale elama” palus maaelu võimalikult ausalt ja ilustamata kajastada). Vähemalt püüdsin!

Minu jaoks on oluline, et meil on võimalus elada looduse keskel ja tunda end osana sellest. Me saame vahel terveid nädalavahetusi nii veeta, et ei kohtu peale oma pereliikmete ühegi inimhingega.Meil on hommikuti kõrvus metsa hääled ja õhtuti nahkhiire tiibade vihin. Me peame laste sünnipäevi nii piknikuga mere ääres kui matkaga öises metsas. Me saame enda juurde elama võtta mitmeid selliseid lemmikloomi, keda eelmised pered enam ei soovinud. Lapsed oskavad nende eest hoolitseda ning teavad, mis on vastutus. Meie majas jätkub nii armastust kui ka naeru. Mida oma elult siis veel tahta?!

Tekst: Maria Antons-Valner, Parksi külast Harjumaalt
Fotod: Triin Viljasaar

Elu maal

Pähklid, seened, lilled, marjad-
metsad-aasad lookas täis.
Linnuparved, loomakarjad-
tihti läbi neid siit käib.

Kuuel lapsel siin on kodu,
vendi kolm, kolm õde neil.
Laste sõpru terve rodu
aastaga käib läbi meil.

Kõigi jaoks on ohtralt ruumi:
maja taga terve mets.
Potilt vaade otse kuuni-
meil on mõnus välivets.

Koerad-kassid, kanad-kuked,
küülikud ja papagoid-
oleme kõik rõõmsad-uhked,
pereliikmeiks et nad said.

Lumehanged, porilombid,
vahtralehist kirju maa,
ligi olgu taskulambid-
vahel voolu me ei saa.

Poeme kaisus teki alla,
äikest taevas vahime.
padukat kui õues kallab,
trepil seda jahime.

Suvel sooja mere ääres
piknikut saab pidada,
käia ojas, pooles sääres,
kive sinna lisada.

Hommikuti raadio on meil
linnulaulu jaama peal.
Öösel aga kaku huikeid
kuulata me saame sealt.

Rahvamassid, linnamelu
ahvatleda meid ei saa.
Õnnelik on meie elu
keset metsi. Elu maal.

Kuusalu vallast on Sul võimalus rohkem teada saada messil “Maale elama” 2015!