Mul rahvus eestlane ja sugu mees. Abielus, peres on kaks last. Haridusteaduse magister. Olin tudengipõlves Setomaale sõprade eeskujul talu ostnud ja seda jõudumööda kohendanud. Linnapoisina ei olnud mul sellist “oma kohta”, kuhu linnakärast eemale – vaikust, rahu ja ilu nautima minna. See oli maakoha otsimise ja ostmise põhjus. Oma mõju avaldas ka maalähedane ja traditsioone austav pärimusmuusikaharidus.

Seto pärimuskultuuri tähtpäevad ja sündmused tõmbasid abikaasat pea igal nädalavahetusel kodukohta Setomaale ja nii me veetsimegi nädalavahetused maal. Ühtpidi oli lõplikult maale kolimine praktiline otsus – üüriraha saaks kulutada oma maja ehituseks ja sõidukulud jääks samuti ära. Teistpidi oli emotsionaalne pinnas selleks ka ammugi valmis – naine oligi maalt pärit ja minul oli maja juba varem maale valmis ostetud. Setomaal olin selleks ajaks juba kolme aasta vältel igakuine külaline olnud, juhendades Värskas noorteansamblit. Selle asjaolu tõttu jäi mulle silma ka Värska Kultuurikeskuse infotahvil olnud müügikuulutus, mis viis mind lõpuks tühjalt seisnud talu ostmiseni.

Tõsine samm kolimisplaanide edenemises oli töökoha leidmine, mis osutus oodatust lihtsamaks. Kohaliku muusikakooli direktor võttis mind rõõmuga vastu ja sai pakkuda piisava koormusega tööd. Palganumber oli väiksem kui minu endisel tööl Viljandis, kuid ka meie pere kulud vähenesid – kokkuhoid tuli ära jäänud sõidukuludest ja üürist. Tulude ja kulude summa tuli kokku sama, ühtlasi tekkis palju rohkem aega, et näiteks maja elamiskõlblikuks korrastada või lihtsalt värskes õhus liikuda.

Maale kolimise ees väga suuri hirme ei ole olnud. Mind hoiatati küll mandumisohu eest. Seda suudan vältida oma liikuva eluviisi tõttu – pillimehena sõidan üsna palju ringi ja kohtun tihti “vanade sõpradega”, kellega värskendavalt juttu vesta ja mõtteid vahetada. Mõningaid muresid on olnud maja juurde pääsemisega, kuna elame “metsas”. Õnneks sai vallavalitsus meile vastu tulla ja tee olukord on praegu väga hea – pääseb prügiauto igal aastaajal ligi ja puha. Tõsi, ükskord viis kevadine suurvesi küll ühe lõigu teest minema ja paar päeva maja juurde ei pääsenudki, aga see on harv ja humoorikas erand. Loomulikult, pimedal ajal üksi kodus olles võib igal pool hirmu tunda – linnas võib võõras inimene uksele koputada, maal ja metsas võib metssiga aknast sisse piiluda.

Televiisorit meil algul ei olnud, sest majal ei olnud kunagi antenni olnud ning sel hetkel läks televisioon ka digitaalseks. Hiljem, põhiliselt teismelisele lapsele vastu tulles, korraldasime ka televisiooni majja jõudmise. See oli väga lihtne, satelliidiga õnnestus kergesti silmside luua. Keerulisem oli internetiga, aga täiesti omaette teemaks kujunes elekter. Kuna meie maja asub alajaamast 1200 m kaugusel, siis olid väga sagedased pingeprobleemid. Veekeetja kasutamine tõmbas laevalgustid üsna hämaraks. Naabrimehe puulõhkumismasina kasutamine korraldas meie valgustitele aga päris vahva valgusšõu. Nüüd, pärast seitset aastat Eesti Energiaga tihedat suhtlemist, on lõpuks õhuliin vahetatud jämedama vastu, et pingekõikumisi vältida. Kokkuvõtlikult – kui elekter ja tee on korras, siis suuri muresid ei teki. Kui need ei ole korras, tuleb mõnel juhul pikki aastaid vaeva näha.

Üldjoontes on kogukond mind hästi vastu võtnud – abikaasa nende hulgas. Maa- ja linnainimese mõtlemises ning kogemustes on palju erinevusi, kuid piire kombates ja üksteist austades saab kõigega hakkama. Aktiivsed kogukonna liikmed oleme me kogu perega, isegi kogu hõimuga.

Senises elukorralduses toimunud muutustest on kõige olulisem kahe auto vajadus, kuna elame töökohtadest, koolist ja lasteaiast 10 kaugusel ja meie päevaplaanid on erinevad – abikaasa alustab tööd hommikul, mina pärastlõunal. Töökorraldus määrab ka elukorraldust. Mina kütan näiteks hommikuti ahju, sest olen niikuinii kodus. Koju jõuame küllaltki hilja, et ei peaks autoga veel lisasõite tegema. Samas soodustab see lastel pärast kooli huviringides osalemist.

Kasuliku poole pealt on oma aias alati võimalik kõike oma soove arvestades teha – ei pea sõltuma linnaarhitektist. Ehitan liivakasti, kiige jms sellise nagu tahan ja sinna kuhu tahan. Võin majast välja minna millal soovin ja suurema tõenäosusega ei jää kohe maja ukse ees auto alla.

Suhtumine keskkonda on maal väga loomulik. Näiteks prügimajandus – on väga loomulik, et korjame paberi ja papi eraldi, mida saab põletada; toidujäätmed lähevad komposti; kile ja muud mittelagunevad ülejäägid lähevad konteinerisse, mida käib tühjendamas prügiauto. Kui valaks kõik prügi kokku, peaks prügiauto sagedamini käima ja see läheks kallimaks. Maal ja eriti metsa läheduses tuleb loodusega eriti palju arvestada – ei tohi suure tuulega tuld teha jne. Talvel anname süüa ka lindudele, sest vajame neid putukate arvu kontrolli all hoidmiseks. Maal tuleb hästi ilmsiks, kuidas kõik omavahel seotud on. Kõik mida teed, saad endale tagasi. Linnas kipub “päris elu” meelest ära minema.

Kristjan Priks Mikitamäelt,Põlvamaalt