Olen Epp ja elan Raplamaal 770 aastase ajalooga külas, mille hüüdlause on “Laiudes laugaste vahel!” Oma perega olen aastaringselt maal elanud neli aastat. Kuid me ei kolinud maale sugugi ühekorraga ja äkitsi. Oleme siia imbunud vaikselt umbes kümne aasta jooksul.

Tegemist on minu lapsepõlve maakoduga, kus ma vahepeal aastaid ei käinud. Uuesti sattusingi siia koos oma nüüdse abikaasa Pepega, kui kuramaaži ajal mõtlesin, et tooks ta maja vaatama. Ei unusta tema ehmunud pilku siiani. Ka mu enda ehmatus oli suur, sest lapsepõlve ilusast maamajast, ei olnud midagi järele jäänud. Kohapeal ootas meid rinnuni hein, lääpas maja ning tuppa astudes pesukausis, kellegi aastate tagusest peost jäänud nõud. Külm, rõske, üksik ja mahajäetud paik. Ometi leidsime end igal järgneval suvel järjest rohkem ja rohkem sellesse majja aega panustamas.

Ei minul ega Pepe ei olnud kunagi mõtet, et läheme maale elama. Kuigi oleme oma suved lastena maal veetnud, oleme siiski mõlemad olnud pigem linnalapsed. Nii ei osanud me alguses selle kohaga suurt midagi peale hakata. Tegime hoovis korda nii palju kui jaksasime ja oskasime. Piisas sellest, et endal oleks suvel siin hea olla.  Pigem oli lihtsalt tegemist mälestusega lapsepõlvest, paigaga, kuhu suvel natukeseks tulla. Ka maja enda seisukord tekitas palju küsimusi. Kui kord kinnisvaramaakleri hindama kutsusime, esitas too väga filosoofilise küsimuse: “On siin maja või siin ei ole maja?” Pluss oli see, et puurkaev oli olemas. Suures osas muu oleks tulnud tema arvates ümber teha. Seega jõudis maakler järeldusele, et müügi mõistes maja sellel maatükil siiski ei ole. On lihtsalt üks hoone.

Selles hoones me siis suviti olimegi.  Maja on tegelikult klassikaline rehielamu, kus reheahigi veel sees ja parred lae peal ning köögist viib uks vanasse lauta. Esimestel aastatel tegelesime ainult koristustöödega. Nagu ikka, oli ka sellesse tühjalt seisvasse majapidamisse oskuslikult ära mahutatud kolmest teisest suguvõsas üle jäänud asjad, mis vähegi kohale tuua andis. Ainuüksi erinevaid voodeid ja diivaneid oli kolme toa peale kokku 15! Me oleme seda meelt, et kohe kõike lihtsalt ära visata ei ole hea. Iga asi näitab ise, kas ja kuhu ta minna tahab. Paari aastaga saime nii kaugele, et majja jäi mööbel, mida päriselt kasutame. Muu kas andsime ära, viisime prügimäele või panime hoiule.

Päriselt maale ära kolida otsustasime siis, kui teadsime, et soovime perelisa saada. Mul oli tekkinud selleks hetkeks kindel teadmine, et last kasvatada saan ainult maal, oma metsade ja põldude vahel, kus on ruumi ja õhku olemiseks. Seega hakkasime tegema konkreetseid plaane maja remondiks. Jah, lihtsam oleks olnud uus ehitada. Ilmselt odavam ka. Aga eelistasime vanale uue elu anda. Otsustasime säilitada selle, mis võimalik ning seal kus vaja, mõistlike ja kaasaegsete vahenditega maja soojustada ja elamiskõlblikuks teha. Pangalaenu võtmise asemel müüsime metsa ning tegime sellest rahast korda nii palju kui võimalik.

Eks unistus oli ikka see, et kõigepealt saad korras maja ja siis tuleb laps. Meie poiss otsustas aga tulla nii, et maja ehitus oli veel pooleli. Õnneks oli uus vundament valatud ja ühes seinas palgidki uued pandud. Ei ole kõhedamat tunnet kui istuda toas ja vaadata, kuidas põranda ja palkide vahelt järjest rohkem õue näeb, sest mehed tõstavad tungraudadega maja seinu üles. Õnneks saime ka vee tuppa, aga sooja vannituba siiski veel ei olnud. Last esimest korda kodus vannitasimegi magamistoas kuumaks köetud ahju ääres – ilmselt nii nagu seda vanasti tehti – ja ei juhtunud midagi hullu! Tänaseks päevaks on ka suurem osa tapeete seinas ning teine korrus peaaegu välja ehitatud. Remonti ootab köök. Samuti peame plaani maja lauda osa elamiskõlbulikuks ehitamiseks.

Meie maale kolimine võis kõrvalvaatajale tunduda naiivse ja lihtsameelsest positiivsusest kantud otsusena. Lapse sündides oli maja veel sellises seisus, et paljud küsisid: “Kuidas küll imikuga sellisesse paika minna?” Tegelikult oleme mõlemad abikaasaga teadvustanud, et me ei ela piirkonnas, kuhu kiirabi  või tuletõrje 10 minutiga kohale jõuab. Talvel ei lükka vald meie 500 meetrit metsateed lumest puhtaks. Isegi meie külavahetee ei ole lumepuhastusmasinatele esmane prioriteet. Elekter võib halbade juhuste kokkusattumisel olla ära tervelt nädala. Varusid peab kodus olema igasugusteks elujuhtumiteks ning telefon peab alati kaasas ja laetud olema. Nendel esimestel aastatel, kui vaid aeg-ajalt siin olime, sai nii mõndagi kogetud. Selleks hetkeks, kui päriselt siia kolida otsustasime, teadsime üsna täpselt, millega riskime ning milleks me valmis peame olema.

Vaatamata erinevatele probleemidele ja raskustele, mis on olnud,  ei ole mul kordagi tekkinud tahtmist linna tagasi kolida. Jah, on asju, millest ma aeg-ajalt siin puudust tunnen. Näiteks väga väsinuna oleks tore perele toit netist valida ja lasta see siis mugavalt koduukseni transportida. Ka sõbrannadega ei lähe ma enam niisama uitmõtte peale välja kohvitama. Tegelikult oli siin maal väljas söömisega keerulised lood, sest lihtsalt ei olnud väga kusagile minna. Paari viimase aasta jooksul olen aga täheldanud, et mitmed noored on oma kodukohta tagasi tulnud ning pakuvad just seda, millest varem on puudu olnud. Näiteks on avatud mitmed mõnusad kohvikud ja restoranid. Arvasin, et hakkan puudust tundma merest ja veest, aga olgem ausad, kui paljudel tallinlastel siis tegelikult meri igapäevaselt käeulatuses on? Suvel pidin randa ikka autoga sõitma. Siin on mul aga ujumiseks rabajärved, mis lähevad palju kiiremini soojaks ning päevitamiskoha pärast ei tule massidega võitlusesse asuda.

Maale kolimine muutis tööle minekuks ja koju tulemiseks kuluvat aega. Enne lapsepuhkusele jäämist sõitsin kodunt autoga Raplasse ning sealt rongiga Tallinnasse. Õhtul jälle teistpidi tagasi. Minusuguseid oli palju. Rongis sai mõnuga raamatut lugeda. Ma ei tundnud, et see aeg oleks raisku läinud. Hetkel otsin siiski võimalusi kodus töötamiseks. Tunnen, et isegi tööelu ei taha enam väga Tallinnaga siduda. Olen juured siia sügavale ajanud ning tahaks ka töiselt uude kodukanti panustada. Eks tuleb taas ettevõtjaks hakata ja ise endale töökoht teha.

Ühe teadmise võrra olen veel maal elades targemaks saanud. Iseendaga tuleb siin väga hästi läbi saada! Kuna jääb siiski palju aega ka iseendale ja kõik sõbrad-sugulased kaugel, siis ei ole oma mõtete eest kuhugi peitu pugeda. Seega on maale kolimine teraapiline kogemus nii kehale, vaimule kui hingele!