Nii uskumatu kui see pole, aga kõigi nende Maale elama liikumise aastate jooksul ei ole keegi siiani päriselt kirja pannud liikumise ühe asutaja Ivika enda maale jõudmise lugu. Nüüd on see teie ees.

Maal on päris elu.
Minu maale sattumine on pikem lugu, mis hakkab peale Tallinnast. Olen Nõmmel sündinud ja üles kasvanud Mustamäel. Koolis käinud tänase Inglise Kolledži eelkäijas Tallinna 7. Keskkoolis. Maale jõudsin 33-aastaselt. Sellele eelnes töötamine majandusministeeriumis, kus tegelesin Euroopa Liidu projektidega. Iseenesest oli töö põnev. Kirjutasid rahastuse saamiseks kaks hõredas kirjas A4 lehekülge juttu – näiteks patendindusest või standardiseerimisest – ning nagu plõksti jälle paar miljonit euroraha riigil juures. Need olid valdkonnad, millest ma ise suurt midagi ei jaganud. Spetsialistid rääkisid, mina küsisin küsimusi ja kui tundsin, et ma nende jutust aru saan, siis kirjutasin projekti valmis.

Just selle tööga seoses puutusin kokku ka maal elavate inimestega. Meil oli üks projekt, mille raames koolitasime koolitajaid projektide koostamise alal. See oli Euroopa Liidu projektide ajastu algus ja oli vaja inimesi, kes õpetaksid häid projekte kirjutama. Mina intervjueerisin üle Eesti kandidaate, kes soovisid täiendkoolitust. Siis ma kuulsingi, mis asju nad seal maal teevad. See kõik tundus kuidagi nii kahe jalaga maa peal olevat. Kes seal puhastas sumbunud järve, kes ehitas külasse olulise hoone jne. Ja mina samal ajal tegelesin mingi ebareaalse maailmaga, kus kõik käib arengukava tasandil, kus ainult juttu vormitakse tekstiks ja mitte midagi tegelikku justkui ei sünni. Mulle hakkas selle projekti ajal järjest rohkem tunduma, et maal ongi päris elu. Mäletan, et peast käis läbi mõte, et lahe oleks mõnda aega maal töötada.

Mõtetel on kalduvus tõeks saada.

Järsku tuli tööpakkumine projektijuhiks Kagu-Eestisse. See oli just paar nädalat pärast seda minu maal töötamise mõtet.  Oma naiivsuses arvasin, et nüüd ma saan käia kuskil Kagu-Eestis projekti juhtimas ja kui töö tehtud, sõita koju tagasi. Kuni lõpuks jõudis kohale reaalsus, et ma ei saa sinna lihtsalt “käia”, et ma peangi võtma oma 9-aastase tütre, kõik oma kimpsud-kompsud ja tegelikult ära kolima.

Otepääle sattusin sellepärast, et projekt hõlmas Kagu-Eesti kolme maakonda ning Otepää jääb täpselt maakonnakeskuste Valga, Võru ja Põlva keskele. Igale poole on pisut üle 40 kilomeetri. Otepääle tuli projekti kontor ja sinna lähedale ma ka kolisin. Mu mõte oli tol hetkel selline, et kui kolme aasta pärast projekt lõpeb, siis otsustan, mis edasi saab ning kui mulle maal meeldib, siis jäängi sinna. Nii oligi mõte, et kui meeldib, siis jään. Sellest on nüüd 17 aastat.

Fotol Otepää kandi idülliline külamaastik.

Alguses kolisime tütrega kortermajja. Mäletan, kuidas naabrinaine minult küsis, et kas siin Otepääl on tõesti nii ilus, nagu nad räägivad. Seal kandis terve elu elanud inimeste silmade läbi olid Otepää kuplid nii tavaline, kuid minu jaoks oli seal tõesti hingematvalt ilus. Teiseks meeldis mulle see, kuidas Otepääl ringi käies inimesed mind tänaval teretasid. Seda Tallinnas ei koge. Esimesed pool aastat käisin nagu armunu ringi naeratus näol. Mõne aja pärast tahtsid ühed sõbrad kangesti oma maja maha müüa. Mulle meeldis nende küla, sest seal olid hobused ja mu laps armastas ratsutada. Niiviisi maandusingi Vidrike külla, kus mu tütrel oli paarsada meetrit tallini minna ja ta sai ratsutada nii palju, kui süda lustib.

Tšehhi majad Eestis kliimas

See Vidrikele ostetud maja oli natuke kummaline. Seal külas oli kõrvuti kolm maja, mis tehti nõuka aja lõpus, et saada kohapeale spetsialiste ja et nende peredel oleks kusagil elada. Neil majadel oli ümber sellised pisikesed poolehektarilised krundid. Tšehhist toodi majad juppidena kohale ning 80ndate lõpus pandi nad koha peal kokku. Kohalikud kutsusid neid maju ka Tšehhi külmkappideks, sest nad olid selgelt Kesk-Euroopa kliima jaoks tehtud, enam-vähem papist majad. Eelmine omanik oli õnneks maja kõvasti soojustanud ja lisanud tugitalasid. Ka minul tuli maja ümber teha. Kõige rohkem selle pärast, et tahtsin aknast vaadet järvele ning selleks tuli tubade plaan ümber pöörata. Samas ei olnud remont minu jaoks üldse keeruline, sest ma ei pidanud ju seda ise tegema. Müüsin oma Mustamäe korteri ja investeerisin saadud raha miljonivaatega majja, kus tänaseni elan.

Fotol küla poisid jaanipäeval võistlemas. Taamal minu “Tšehhi maja”.

Maal aigu om!
Linnast tulles arvasin, et oskan väga palju asju ja et ma teen neid paremini kui keskmine kohalik. Mul oli tõesti selline ma-oskan-kõike hoiak. Õnneks sain peagi aru, et siinsetel inimestel on oskused ja võimed, mida minul ei ole ja et nad on päris nutikad. Maal on mul igasugune üleoleku tunne kadunud. See on täielik müüt, et maal elavad käpardid ja joodikud. Samas on siin suhtumine mõnda asja teinekord tõesti harjumuspärasest erinev, mida iseloomustab hästi võrokeelne ütlemine: “Aigu om!”.

Minu jaoks oli ehe lugu teistmoodi suhtumisest see, kui ma tellisin endale pesumasina parandaja. Helistasin talle ja ütlesin: “Nüüd on nii, et mul Vidrike külas kodus pesumasin ei tööta. Kas saaksid tulla vaatama, et kas on lihtne viga või peate remonti viima.” Tema vastas: “Jaaa….. Vidrike jaaa…. Tead mul kohe lähipäevadel sinna asja ei ole, aga ma märgin selle üles ja kohe helistan, kui sinna kanti satun.” Mina mõtlesin, et ok, võib-olla siis tõesti ei ole, et küll ta siis helistab. Ootasin nädala, ootasin kaks. Siis helistasin uuesti: ”Olen Ivika. Vidrikel on mul pesumasin. Kuidas sul on, et äkki sa ikka tuleksid vaatama?” Mees vastas: “Pagan, mul läks meelest ära. Ma just Makarovi juures käisin Vidrikel, no ei tulnud meelde ja nüüd mul jälle asja ei ole.” Vot siis ma ei saanud enam aru, et mis värk on, et mismoodi ei ole asja Vidrikele, kui ma kutsun. Et kui Jüri Makarov kutsus, siis oli asja, ja kui mina kutsun, et siis ei ole asja? Lõpuks mees ikka tuli ja temast oli abi ka. Aga see selline “kui-saan-siis-tulen“ suhtumine selle asemel et öelda, mitu eurot sõiduraha juurde oleks vaja, on üsna tavaline. Aga sellega harjub ära. Ja lõpuks lähed juba ise ka selle rahuliku elustiiliga kaasa ja teed nii palju, kui sulle jõukohane on. Kui sellega ei harju, siis jääb alati võimalus teenus kallima raha eest Tallinnast kohale tellida.

Kas lapsed ikka tahavad maale?
Ma olen ise tagantjärele märganud, et kergem on maale tulla enne laste kooli minekut. Kuna minu tütrega oli nii, et tal Tallinnas oli esimene klass ühes koolis ja teine klass teises koolis, siis maale kolimise hetkeks ei olnud tal linnakoduga tugevaid sidemeid tekkinud. Puudus väljakujunenud sõpruskond, kes teda linnas kinni oleks hoidnud. Teiseks sain teda maale meelitada hobustega ning see oli tugev argument. Olen vaadanud teiste pealt, et kui laps on juba mitu aastat koolis käinud, tal on hobid ja sõbrad, siis on teda väga raske linnast lahti rebida. Sel põhjusel jäetakse tihti maale tulemata, kuigi süda sooviks. Aga selles mõttes oli minul kergem. Hetkel näen, et mu tütar on südames raudselt maainimene. Ma näen, kuidas ta üritab säilitada vanaema maakohta enda jaoks tulevikuks.
Täna on tema töö selline, et seda ei ole kahjuks võimalik maalt teha. Lisaks täiskasvanud tütrele on mul nüüd ka kaheaastane poeg, kellele saan pakkuda privileegi kasvada üles maal mõnusas ja toetavas kogukonnas.

Mulle tundub, et vahel mõeldakse maale minemisest klišeedes. Näiteks selleks, et maale minna, pead sa kindlasti põldu harima või loomi talitama või vähemasti käed mulda panema. Mina seda teinud ei ole. Ma isegi natuke proovisin, aga kui linnud kõik mu maasikad ära sõid, siis ma lõpetasin selle pulli ja põhimõtteliselt oli mul kuni viimaste aastateni aias ainult haljasala ja mõned põõsad. Nüüd, kus mul on uus pere, meeldib mu mehele peenramaad teha. Mina sinna ei sekku. Minu elustiil on mingis mõttes siiani üsna linlik. Maal võib elada üsna sama moodi kui linnas, selle vahega, et keskkond sinu kodu ümber on sootuks teine.

Fotol minu poeg Tanel naabritüdrukuga müttamas.

Kas maal on kallis?
Tihtipeale ehmatavad inimesed ära ka palganumbri peale. Miskipärast arvatakse, et peab hirmus palju teenima, et maal ära elada. Mõned asjad on maal kindlasti kallimad. Näiteks transport. Samuti on väikesed külapoed kallid. Samas inimesed sõidavad ostudeks enamasti keskustesse ja seal on samad hinnad, mis suures linnas. Mis teeb maal elamise aga odavamaks on see, et maal on sul vähem ahvatlusi kulutamiseks. Suurlinna elustiil ise on see, mis tekitab meeletut kulu. Maal aga on enamus meelelahutust praktiliselt tasuta – käid sõprade juures, teed sporti, osaled laulukooris, korraldad külapeo jne. Maal elamine kui elustiil eeldab vähem kulutusi, mistõttu ei pea väiksematest palkadest heituma, kui tegelikult tahta maal olla. Eelkõige on sinu väärtused need, mis peaksid toetama maal elamist. Ma tean, et Tallinnas teeniksin ka täna oluliselt rohkem, kuid mul ei ole selle eest võimalik linnas osta seda mõnusat elukeskkonda, mis mind täna ümbritseb. Seega puudub suuremal palganumbril minu jaoks väärtus.Maal võib elada sajal erineval moel.

Ei ole olemas standardit, et maale minnes pead tingimata tegema seda või teist. Kõik elustiilid on maal võimalikud. Mina ei mütta aias ega tooda midagi. Ma teen sarnaseid asju, mida ma oleksin teinud linnas. Maal aga on need asjad palju tähenduslikumad, sest siin on sinu teadmisi ja oskusi rohkem vaja.

Fotol koos oma mehe Toivoga Vidrike Külakeskuse avamisel.