Elasime abikaasaga mõlemad maal, Valgamaal. Peale koolide lõppu otsustasime kuidagi üksmeeles ja harmooniliselt kolida Tartusse. Tol hetkel tundus see loogiline valik. Me mõlemad tegime Tartus nn lihttööd. Ja just seal, Taaralinnas sündis ka meie tütar Ronja.

Ükshetk ei tundunud linnas elamine enam nii atraktiivne. Kui igal võimalusel suuna linnast maale võtsime ja Tartu tagasi sõites nutt kurku tuli, siis oli olukord ilmselge.

Kolimise plaanis mängis väga olulist rolli ka meie tütar. Tahtsime, et ta kasvaks keskkonnas nagu meiegi. Kuna peame end normaalseteks ja tervemõistluslikeks inimesteks, siis tahtsime et temast ka selline kasvaks. Meile ei meeldinud need linnalapsed, keda Tartus nägime. Meile meeldisid need lapsed, kes maal paljajalu vastu tulevad ja kõigile tere ütlevad. Olenemata sellest, kas nad meid tunnevad või mitte.

Päris nii see polnud, et hommikul ärkasime hulludes valudes, et peab maale elama saama ja siis kohe põrutasime minema. Tegelikult proovisime nii ja naa, aga kuidagi ei õnnestunud see minek. Tundus, et maal elamise takistuseks saab just töö. Kui meestel on maal veel seda lihtsat tööd säilinud, siis naistel mitte.
Niisiis läks abikaasa õppima klassiõpetajaks Tartu Ülikooli. See oli selline kindel tee, et kuskil maakoolis ikka õpetajat vajatakse. Meid ei heidutanud isegi kallis õppemaks, nii väga tahtsime linnast ära.
Ka minul oli plaan enne juba olemas, kui üldse tuli võimalus maale kolida. Lahkusin töölt ja asusin õppima pottsepaks ja korsnapühkijaks. Läbisin ettevõtluskoolituse ja kirjutasin projekti. Kõik on läinud 110% just nii nagu aasta tagasi planeerisin. Saan töötukassast ettevõtluse alustamise toetust ja varsti kuulevad kõik pottsepa ja korstnapühkimisteenust pakkuvast firmast Koldehunt OÜst. Ise olen väga rahul.

Maal võttis meid vastu kunagise kodukoha naabervald Karula. Kool, kus ka ise kunagi paar aastat õppinud olen, Lüllemäe põhikool oli valmis abikaasa võtma tööle ka poolte õpingute pealt. Nad on väga mõistvad kui ta mõned päevad nädala lõpupoole ülikoolis veedab.

Kõigepealt võtsime plaani, et kohe maja ei osta. Sest maja, mida ostame peab olema see õige. Seda otsust kiiresti teha ei saa. Hetkel üürime korterit ja püüame end külaelu keerises kehtestada. See pole küll päris see, miks me maale kolisime, aga aega on selle kiire asjaga. Iga asi tuleb oma õigel ajal või natuke hiljem. Elame näeme, kuidas Karula valla rahvas meid omaks võtab ja kas meid siia üldse on vaja. Küll siis saab siia ka päris oma kodu rajatud. Igatahes pole me enam Tartus.

Meid on hästi vastu võetud ja kogukond on sõbralik ning turvaline. Lihtsad maainimesed ju. Kõigile saab autoga sõites viibata ning saapad on trepikojas ukse taga. Oleme ka üpris aktiivsed kogukonna liikmed. Näiteks ootan põnevusega, kas sügisel algab kultuurimajas mingi teatriring, kus saaks eputada.

Maal elamise juures on vahva lapse suhe loodusega. Ronja avastab loodust ja talle meeldib, mida ta näeb. Korjab usse ja uurib kalu. Mäletan, kuidas pidin talle talvel õpetama oksaga jää lõhkumist ja kevadel pori sees riiete määrimist. Nüüd saab ta sellega ise suurepäraselt hakkama. Ta teab, kuidas looduses asjad käivad ja ta ei karda seda, mis teda ümbritseb. See ongi see, mida me soovisime.

Rääkides veel oma elamise unistustest, siis majas peaks olema siiski kaasaegsed tingimused- vesi peab kraanist tulema ja kuhugi minema.
Aga kuivkäimla ma teen niikuinii. Et saaks uks pärani hommikul istuda, mõtelda ja kohvi juua.

Siim Säre, Karula vald