Ühest laadaloteriist kasvas välja edukas väiketootmine: Urvaste seltsimajas valmib iga kuu pool tuhat pakki mahekama.

Vilja lõhn on Mariinat lapsest saadik meelitanud. Juba väiksena kippus ta agronoomist isaga kolhoosi kuivatisse kaasa – oi, kuidas seal lõhnas! Nagu soe leib!Urvaste seltsimajas heljub magus vilja röstimise lõhn. See tuleb pagariahjust, kus kuivab keedetud odrakruup, ja pannilt, millel Mariina Kõller juba ahjust tulnud otra puulusikaga liigutades röstib. Odrakruubist saab pärast jahvatamist kesväkrõps – kui seda jogurti või keefiriga segada ja siis kohe sööma hakata, krõpsub see mõnusalt hamba all.

Samamoodi, lõhna pärast, nautis ta ka viljakoristusaega, hiljem õppis isa eeskujul agronoomiks. Siis pidas 18 aastat külapoodi ja on nüüd ringiga vilja lõhna juures tagasi.

Nädalas valmib Urvaste külade seltsil (töö teeb Mariina koos oma tütrega) umbes 40 kilo ehk 120 pakki mahekama, lisaks kesväkrõps ja kaerakama. Viimast hakkasid nõudma ökopoed: et oleks oma kama ka neil, kes gluteenitalumatuse tõttu tavalist süüa ei saa.
Et mahekamast selline hitt võib saada, ei osanud Urvaste naised kolm ja pool aastat tagasi uneski näha. Neil oli lihtsalt tulemas järjekordne urbanipäeva laat ja loterii tarvis oli vaja midagi meisterdada.

„Naase tekseva sinna laadaloteriile egäsugu nissu-nässu, piimakartongest määnestki rahakotti ja … Ma ole küll esi väega suur taaskasutaja, a sjoo aja minnu närvi, et kes säänest pahna taht hindäle loteriil saia!” pahandab Mariina. „Ma ütli, et säänest rämpsu mu peräst võiti tetä, a loteriile säänest pahna ei panta! Et inemine mass määnsegi raha ärr ja siis saa koton olevale pahnale viil midägi manu. Et tekke ummeti midägi mõistlikku, millest kassu om!”

Keegi leidis siis vanast eestiaegsest kokaraamatust kamaretsepti. „No ja nakkasimigi sis pruuvma nalja peräst, mis sa siin talvel iks tiit! Sis mi jukerdi hulk aigu, retsept om ju lakooniline, kellelgi ettekujutust ess ole, määne tuu omm, sis sai tuda sadat varianti tettu ja proovitu, et välla tüütada, määne tuu maitse tuu kõge paremb om, määne tuu jahhvatus kõge paremb om.”

Algul käis kamategu täiesti „põlve otsas”. Kel midagi võtta oli, see keetis, kuivatas ja röstis. Mariinal oli näiteks nisu. Nii istus ta õhtuti teleka ees, vaatas või õigemini kuulas eestikeelseid saateid – siis polnud vaja subtiitreid lugeda –, puistas aga peotäie nisu valgele taldrikule ja nokkis prahi välja. „Mul miis joba ütel koton, et siin pole muud kui kana’ sisse tuvva, ütskik midä tõstat, egält puult tuleva terä’ välla,” meenutab ta naerdes.

Kui naised seltsimajas kokku said, siis kõigil näpud käisid. Polnud enam nii nagu vanasti, et võeti kohvitass ette ja lobiseti niisama. „Kõik aig tuu puhastamine käve,” kinnitab Mariina.

Puhastatud oad, herned, nisu ja rukki keetis igaüks läbi ja pani kuivama, kes kuhu sai. Mariina laotas plekkpannid leso peale laiali. „Pliit oll kõik aig tuline, ega ahju ess ole vaja küttagi, pliidiga kütsemi terve elämise ärr, et tuud nissu kuivatada,” jutustab ta

Kuiv vili tuli pannil röstida, siis sai selle veskisse saata. Esimesed kamapakkide sildid paljundati koopiamasinaga ja lõigati paberist välja.

Ega tootmine pole Mariina sõnul nüüdki suurt muutunud. Peale selle, et kogu töö käib ainult seltsimaja tunnustatud köögis, kama kvaliteeti kontrollitakse laboris ja sildid on trükikojast tellitud – tuleb täita mahetootmise nõudeid, lisaks pakendi- ja etiketiseadust.

Vilja ostab selts mahetootjatelt, vähemalt poole sellest Võrumaa omadelt. Selleks kohustab omakorda kamapakkidel ilutsev kaubamärk Uma Mekk.

Vili kuivab seltsimaja köögi pagariahjus, selle röstib Mariina sealsamas pliidil praepannil ja jahvatab kõrvaltuppa paigutatud veskis. Mis siis sõelast läbi ei lähe, selle laseb ta omakorda veel pisikesest kiviveskist läbi. Väikese köögikaalu ja kühvli abiga peab igasse pakki saama täpselt 300 grammi kamajahu. Siis jõupaberist kott sulguriga kinni, etiketid peale ja Eesti Maheda kaudu poodidesse.

Tol saatuslikul urbanipäeva laadal oli umbes 50 pakki mahekama ka müügiks väljas, need kadusid letilt kui soe sai. Kes proovis, see tuli hiljem lisa küsima. Vanemad inimesed kiitsid takka, et sellise lõhna ja maitsega kama mäletavad nad veel oma lapsepõlvest, kui seda igas talus tehti ja kohviveskis peeneks jahvatati.

Nüüd ei saa kamatootmises ühtki päeva vahele jätta, eriti suveajal, kui seda ka laatadel müümas käiakse. Küllap oleks ostjaid rohkemgi, aga rohkem toota ei jaksa.

Teenitud rahast on kasu olnud kõigile seltsimajas käijatele: toad saavad jõudumööda uue värske ilme.

Aja jooksul lisandus klassikalisele kamale jämedalt jahvatatud odrajahust kesväkrõps, mis peaks eriti lastele meeldima. Mariina ise kasutab odrakrõpsu hoopis suvikõrvitsa ja räime paneerimisel, sest jahu olevat ju „selline mölline”, aga kesväkrõps andvat võrratu maitse ja lõhna.

Mariina ei salga, et on ise ka kõva kamasööja, eriti suvel. „Ma ole sjoo, kes ei maka, ku om kõtt tühi. Sis või kell üts üüse istu rahumiili külmutuskapi man ja süvva talvel näütüsess pekilihha, ilmä egäsugudse süümepiinata. Suvel om iks keefir ja kama!”

Urvaste kama on seltsi inimesed ja koostööpartnerid ka messidel käies üle piiri viinud. Oma kandi naistele on maitsmiseks toodud aga soomlaste tubakalõhnalist kama. „Vot sjoo om tõesti jube, täpipäält sääne tunne niigu suidsetava mehe suudlemine,” meenutab Mariina. See pakk seisnud seltsimajas tükk aega ja saanud lõpuks kellegi loomale.

Vaata artikli Mahekama täidab seltsimaja vilja lõhnaga.pdf versiooni (280 KB)

Tekst Anu Bollverk, fotod Andrus Eesmaa

Lugu on varasemalt ilmunud ajakirja Maale 2013. aasta novembrinumbri rubriigis “Ettevõtlik”.