Meie Moostesse jõudmise lugu ei saa tegelikult nimetada päris linnast maale kolimise looks. Pigem on see lugu kodumaale naasmisest ja siin oma tööalaste väljakutsete otsingust. Lugu sellest, kuidas maal on võimalik ellu jääda ja teha just seda, mida süda ihkab.
Oleme hariduselt ja hingelt rahvamuusikud. Ehkki Raivo on sündinud Pärnus, võime ennast nimetada siiski läbi ja lõhki maainimesteks. Ka oma ühine kodu asub päris maal – eemal suurest kärast ning sagimisest. Vändra vallas Pärnumaal.
2006. aastal kolisime perega Islandi väikekülla elama ja muusikaelu arendama. Elu heaoluriigis oli loomulikult tore, kuid südames kripeldas ikka väikestviisi koduigatsus. Kui 2010. aasta oktoobris käivitati kampaania “Talendid koju”, siis hakkas muusika meie hinges helisema üha rohkem kodumaiseid viise. Ka teised – sõbrad ja töökaaslased, kes Eestis olid rääkisid, et tulge kindlasti tagasi. Just teid ja teie oskusi on siin vaja.
Ja nii need kohvrid pakitud said ning 2011. aasta juunikuu tervitas meid kodumaa pinnal. Siia jõudes saime aru, kui palju tegelikult olime oma keelt, raadiot, muusikat ja kultuuri igatsenud. Ahmisime seda endasse igal võimalusel ja pool aastat olime justkui mingis mullis. Tundus, et kõik on võimalik, et erialaselt on nii palju teha ning arendada. Tegutsema hakates lõi reaalsus meil hetkeks jalad alt. Nüüd, kui olime tagasi Eestisse jõudnud, tundsime, et olime muutunud oma erialal konkurentideks teistele sellel alal töötajatele. Loodetud töö- ja koostööpakkumised oma ringkonna inimestelt jäid tulemata. Tundus, et paika peab ütlus – ükski prohvet ei ole kuulus omal maal. Õnneks olid meil Islandi ajast kogutud säästud, mis võimaldasid jääda kindlaks otsusele – me teeme ainult tööd, mida tõesti teha tahame ja armastame, alaku see ükskõik, millal.
2009. aasta suvel, Islandilt Eestis suvepuhkusel olles helistas Kristale Folgisellide Seltsi juhatuse liige Ülle ning kutsus teda Moostesse rahvamuusikakoolitust läbi viima, asendama viimasel minutil loobunud teist õpetajat. Tollasest asendamisest sai alguse tihedam Põlvamaal käimine ja õpetamine. Meil tekkis teatav missioon Mooste suhtes, sest tundsime, et meie tööd on siin vaja. Olime Moostes alati väga oodatud ja hoitud. Ääriveeri muudkui ka räägiti, et äkki tulete üldse Moostesse elama.
Me ei võtnud seda alguses tõsiselt, aga kui hiljem kodumaal lõplikult tagasi olles senised uksed järsku sulgunud olid, siis tundus Moostesse tulek väga hea idee. Olime oma Pärnumaal asuvast kodust olnud aastaid tuhandete kilomeetrite kaugusel ja mis see 180 km siis enam ära ei ole.
Jaanuarikuus 2012 hakkas Krista Moostesse rahvamuusikakooli rajama ja septembri alguses kolisime kogu perega siia. Meie tulek oli puhtalt seotud tööga, oma päriskoduks peame ikkagi kohta, kuhu kunagi vanemad oma maja ehitasid ja kus elab hetkel ka meie vanem poeg, et gümnaasium sõpradega koos lõpetada.
Tulime ära Islandilt, heoluühiskonnast, mis sellel hetkel tundus väga raske samm. Tänu Moostele ja siinsele rahvakultuurisõbralikkusele oleme aga juba harjunud ja võiks ütelda, et armastame iga oma päeva siin. Tulime kultuuri armastavasse keskkonda, Mooste mõisas käivad staaresinejad lausa oma koduõues kohal. Ka kohalike huvi rahvamuusikakooli vastu innustab. 20-e plaanitud õpilase asemel tuli kooli üle 50-ne rahvapillide huvilise. Ümber meie maja koondub hästi kihvt ning kirju seltskond, ollakse väga sõbralikud. Meid ümbritsevad inimesed on samuti enamus siia sisse rännanud. Need on inimesed, kes on näinud Moostes potentsiaali erialaselt midagi ära teha ja samas maaelu nautida. Nendega suhtleme ka kõige rohkem, põliselanikega mitte veel nii palju. Aga on tunda, et ollakse tänulikud, et on korda tehtud veel üks mõisahoone, mis on kogukonnale kasulik.
Tegelikult saab natuke huumoriga ütelda, et tulime hoopis maalt linna, sest Mooste on palju suurem koht, kui meie väike Kose küla Vändra vallas. Siin ümbritsevad meid rohkem inimesed kui mets. Majad, pood ja muu infrastruktuur. Me ei pea siin loomi või ei hari põllumaad. Me ei tulnud maale, et ellu jääda. Sellisel maaelul on tänapäeval hoopis teine elufilosoofia taga. Meid ei ole siin vaja, kui maaharijaid, on vaja meid, kui selle keskkonna väärtustajaid väljastpoolt.
Me tulime kohta, kus on erialane töö ja vastavalt sellele siin hetkel ka toimetame. Elame töökorteris ja oleme hästi palju just oma töö sees ja keskel. Kompame piire, et kas see võiks olla ka koht, kus elada pikemalt ja mida ühel hetkel hakata oma koduks nimetama. Siiski ei teeks me siin igasugust tööd. Meie jaoks on Moostes põnev just rahvakultuuriliselt ja erialaselt.
Oleme tegelikult väga õnnelikud – oleme Eestimaal, oma kodumaal ja teeme tööd, mis teeb meid õnnelikuks. Ka meie vanemad on õnnelikud, et oleme ikkagi päris lähedal.
Krista ja Raivo Sildoja Põlvamaalt, Moostest
