Maaelu ei erine ettevõtlusest kuigi palju. Sa lähed suure hurraaga! Oma maja, uskumatu! Siis avastad, et töö ei lõppe kunagi, midagi on alati teha. Kuid kui sa võtad maal elamist loominguna ja tööd ei pelga, siis kõik su unistused täituvad.

Noorelt maale ja ettevõtjaks
Olen Liis, 25-aastane, ettevõtja, 2 lapse ema. Kohtusin seitse aastat tagasi oma teise poole Kentiga (27). Unistasime koos kahest lapsest, oma majast ja ettevõttest, ilusast autost ning sellest, kuidas kõrges eas kamina ees head konjakit naudime. Tänaseks on meil palju juba saavutatud ning unistusi juurdegi tekkinud.

 

Sobiva töö puudus viis ettevõtluseni

Olin lastega kolm ja pool aastat kodus. Elasime toona üürikorteris. Neli seina ja tegevusetus hakkasid ahistavalt mõjuma, vajasin midagi uut ning alustasin tööd ettekandjana. Peagi mõistsin, et minu entusiasm ja panustamise soov ei loe tööandjale suurt midagi. Mulle sedasi ei sobinud ning peale kaheksat kuud lahkusin töölt.

Olin 20-aastane töötu ning hakkasin otsima õiget ametit. Suurimaks takistuseks sai minu ambitsioonikus: soovisin „liiga kõrgeid“ ametikohti, kuid ette oli näidata vaid keskharidus, eelnev töökogemus klienditeenindajana ja kaks last. Stressitunne oli meeletu. Teadsin, et pole aus olla perekonnas see, kes raha sisse ei too ja laseb elukaaslasel üksi pingutada meie pere heaolu nimel. Teisalt ei suutnud ma minna sama teed tagasi, kust olin sirge seljaga minema jalutanud ja mis ei teinud mind ega peret õnnelikuks

Kõik muutus kui rääkisin oma isale väikese saladuse: “Tahan ka olla ettevõtja!”. Ütlesin, et tema tegeleb Võrumaal puhastusteenustega, ehk võiksin mina Tartumaal sama teha. Mäletan, kuidas isa silmad lõid särama ja ta lubas mind toetada, tuua masina ja vajalikud kemikaalid juba järgmiseks nädalaks. Sel hetkel ma teadsin, et enam tagasiteed ei ole ning vähem kui kuu aega hiljem olin oma esimesel teenusel.

Kent suhtus minu ettevõtmisesse esialgu pisut skeptiliselt, kuid juba mõni kuu hiljem jättis ka tema oma töö ja oligi meil pereäri – Vanast Uueks puhastusteenused. Lihtne see polnud, jäime ilma kindlast sissetulekust ja stabiilsuses. Piltlikult öeldes justkui võtsime käärid ja lõikasime vana elu enda küljest lahti, teadmata mida tulevik toob. Aga vabadus, mis kaasnes, oli ülim. Seda ei anna millegagi võrrelda.

Muidugi ei maksa vabadus ja unistamine makse ja lasteaiaarveid, ei too sööki lauale ja pole kütuse eest. See oli koht, kus unistuste nimel tuli pingutama hakata.

Kuidas me perefirma, kahe lapse ja kassiga ikkagi maale jõudsime?

Nii kaua kui ma mäletan, on meil alati olnud unistus minna maale oma majja elama. Laste olemasolu on seda soovi vaid tagant innustanud. Kuna olime mõlemad tööl, igati tublid ja kohusetundlikud, saime kahepeale kokku rohkem kui 1000 eurot kuus, siis naiivselt lootsimegi saada kodulaenu.

Kinnisvarakuulutusi lapates jäi meile silma soodne majapakkumine, mida müüdi võlgade katteks ning mille hind oli meile vastuvõetav. Suureks üllatuseks kõik pangad keeldusid laenu andmast, sest maja ei sobivat tagatiseks. Aktis oli kirjas: majal laseb katus läbi (tõsi, ühest kohast lasi), esimese korruse laetala on pooleks (kuid see oli kinnitatud suurte metallist jubinatega, varisemisohtu polnud), elektrisüsteem pidi olema olematu (kogu majas olid uued juhtmed), saun pidi olema kasutuskõlbmatu (tõenäoliselt hindaja sauna ei läinudki, sest see oli prügi tõttu läbimatu). Olemas olid uue aknad, kaks töökorras ahju ja vesi, kuid panka ümber veenda me ei suutnud. Õnneks Endi talu ootas meid ära, sest appi tuli minu hea vanaema, kes aitas maja välja osta ning meid sammu võrra lähemale unistustele.

Maaelu reaalsus

Noorelt maale ja ettevõtjaks 2Tööd pole me kunagi peljanud ja seda majas on jagunud. Vesi kaevust majja külmus talvel kinni, soojustus puudus, avastasime aina rohkem mädanenud palke, puudus pesemisvõimalus majas (sauna korrasolekus veendusime kuid hiljem), ahjudest oli teada, et üle aasta nad vastu ei pea (siiani töötavad), põrandad olid külmad (on siiani, aga meil on sussid), krohvi kukkus seintelt, tapeet oli räbal, lume alt sulas välja suuri prügihunnikuid, õu oli korrasolekust väga kaugel jne. Tagantjärgi võib aga öelda, et kõik majaga seotud tööd muutusid parimaks ajaviiteks. Muru niitmine, lehtede riisumine, lumelükkamine, remontimine ja lammutamine ei võtnud energiat, vaid andsid juurde.

Aega ja energiat unistamiseks, planeerimiseks, elamiseks oli korraga tunduvalt rohkem. Just maal elades otsustasimegi kirjutada EAS-ile projekti. Soovisime oma firma uuele tasemele viia, sest olemasoleva ühe masinaga saime teenust pakkuda vaid eraklientidele, suurte tellimustega oleksime hätta jäänud. Nädalaga kirjutasime valmis projekti. Mis selle kõige juures tähtis? EAS ei küsinud, mitu last mul on või mis on mu varasem töökogemus. EAS uskus meisse ja see ongi viinud meid tänasesse päeva, kus pakume kvaliteetset teenust üle Eesti.

Reaalsus on ka see, et lastel on majas ruumi joosta, mürada ning keegi ei kaeba kisamise või karjumise pärast. Veel parem, teed ukse lahti ja õige mängumaa alles avaneb. Poisid avastasid looduse, mis oli kordades etem kui linna parim mänguväljak. Kusjuures korterikassist Mersust sai kuuga parim maakass, kes ei karda isegi rebast aiast minema ajada. Meile Kentiga on aga harjumuseks saanud kitarri- ja lauluõhtud saunatrepil.

Arvame endiselt, et elu maal on põnevam. Korteris vaatad telekat samal ajal kui meie maal imelisi mälestusi loome. Kui sa just esimese poole aastaga alla ei anna, siis on maal kõik võimalik.

Tekst ja fotod: Liis Raudmann

 

Loo peategelased jagavad meiega ka oma pere tarbeks valminud koduvideot, mis võtab kokku nende maale elama kolimise aasta.