Olen abielus, 3 lapse ema. Elasime Tartus, kus mina õppisin ülikoolis ja abikaasa töötas. Kui abikaasa vanaema 10 aastat tagasi suri ja tema vanemate kodutalu jäi tühjaks, siis otsustasime maale kolida. Ma ei mäleta, et meil selle muutuse ees mingeid hirme oleks olnud, kuna maale elama minemine tundus kuidagi väga loomulik.

Hetkel töötame mõlemad ja seda endiselt Tartus. Mina saan vajadusel tänu internetile teha tööd ka kodus ja seetõttu ei pea iga päev linna sõitma. See on kindlasti maale kolimisel suureks plussiks, kui on tööd võimaldatakse teha ka kaugtöö vormis.

Elukorraldus muutuski kõige rohkem seoses sellega, et tuli hakata palju sõitma maa ja linna vahel. Samas ei olnud see muutus väga tuntav, kuna elame üsna linna lähedal. Märgatavam muutus tuli ehk vabaaja veetmise osas. Kui linnas peale tööd jäid enamasti telekat vaatama ja vahest käisid kuskil väljas – kinos vms, siis nüüd pole teleka jaoks enam eriti aega. Igapäeva toimetused talus võtavad ära suurema osa ajast, aga selline toimetamine on tegelikult hea vaheldus päevasele arvutiga töötamisele ja aitab paremini välja puhata. Maal veedame tunduvalt rohkem aega õues kui seda tegime linnas olles. Veider on see, et on tekkinud isegi talve-suve rütm magamises. Talvel läheme suhteliselt varakult magama ja uneaega on tunduvalt kauem, aga suvel palju hiljem, kuna ei saa tuppagi enne pimedat 🙂

Kuna tegemist oli mehe lapsepõlvekoduga, siis võõrad me kogukonnas ei olnud. Küll aga läks natuke aega minu omaksvõtmisega, sest eestlased on loomult ikkagi umbusklikud, aga kui sind omaks võetakse, siis oled lõpuni oma 🙂 Seoses laste sünniga muutusime kogukonnas aktiivsemaks. Lasteaias-koolis puutud paratamatult paljude inimestega kokku ja sind kaasatakse läbi laste erinevatesse üritustesse. Nii tekkis ka endal suurem vajadus kogukonda parendada ja küla arengusse panustada.

Kolimisega seoses meie rahaline sissetulek ei muutunud, suhtumine kulutustesse aga küll. Kadus vajadus paljude asjade järgi ja järjest vähem hakkasime kulutama igasugu “tilu-lilu” peale, kuna maal ei tunne nende järgi millegipärast lihtsalt enam vajadust. Maal elades muutuvad paljud linnas nii enesestmõistetavad asjad suhteliselt tarbetuks ning linnas olulised trendiasjad on maal täiesti mõttetud ja kasutud.

Ka meie suhtumine loodusesse on ajapikku muutunud järjest “rohelisemaks” – osalt laste sünni ja osalt maal elamise tõttu. Hindame tunduvalt rohkem puhast keskkonda ja üritame säästlikumalt suhtuda loodusressurssidesse. Kuigi meil on vesi ja küte tõenäoliselt odavamad kui linnas, siis ikkagi proovime mõttetut tarbimist vältida, sest maal märkad kuidagi selgemalt inimese arutu tarbimise mõju loodusele. Kindlasti ei viitsiks ma linnas nii hoolega prügi sorteerida nagu maal ja maksimaalselt kõike ära kasutada. Tarbime ainult nii palju, kui tõesti vaja on. Kuna pood on kaugel, siis ei jookse ka kohe poodi, kui midagi külmkapist otsa saab, vaid lähed siis, kui linna asja ja ostad rohkem valmis. Eks kauem säilivaid asju on ka seetõttu enamasti rohkem koju varutud. Väärtustame rohkem värskeid ja omakasvatatud asju. Parim on maal elamise juures see, et poodi minemise asemel lähed suvel lihtsalt aeda ja võtad sealt salatiks vajalikud värsked kurgid või korjad värskeid marju pannkookide jaoks.

Noor pere Valgamaalt