Nagu elus kõigi asjadega, siis on ka maale kolimisega see lugu, et juhuseid, neid pole olemas! Kõigel on kõigega seos ning igal asjal kipub olema ka põhjus. Vahel lihtsalt ei karga need seosed ja põhjused kohe esimesel vaatlusel silma. Või säärde.
Me soe suhe Rõugega sai alguse just säärdekargamisest. Elasime oma pisikese perega Võrus ja armastasime õhtuti ratastega sõitmas käia. Kord ütles mees, et tead, teeme täna mõnusa väikse ringi. Et tema teab teed, mis kulgeb kenasti ümber Võru. Sõitsime ja sõitsime ja sõitsime kui hakkas tunduma, et miski on vussis- leidsime ennast korraga Rõugest. Ja täpselt meie tulevase kodu kõrvalt talust jooksis üks nunnu valge nässu kõvasti klähvides üle põllu ning hüppas mehele säärde.
Siis me muidugi ei teadnud, et see saab olema me kodutänav ning see sama valge nässu hakkab meie koeraprouade tähelepanu püüdes tunduvalt viisakamalt käituma. Sõitsime Võrru tagasi ning läks lausa paar aastat mööda, enne kui jälle Rõugesse jõudsime.
Just ükspäev sirvisin oma vana päevikut. Olin vist 15, kui kirjutasin sinna üles mõned soovid. Et oleks armastus ja oma kodu ja kolm last ja dogiloom ja ise valmis kootud kihnu troi. Armastus on, laste arv on toonaste soovidega võrreldes suisa + 1!, ja dogiproua valvab meil siin ka. Ainult kihnu troi on valmis kudumata. Järsku ongi nii, et soovid, need kipuvad teinekord tõeks saama:)?
Koduga on selline lugu, et õigupoolest ei ole me kunagi sättinud endale eesmärgiks, et kodu peab kindlasti olema just maal. Või linnas. Kodu peab olema kodu:) St et seal on ruumi elada ja hingata ja samas on kõik niiviisi olemas, et elamine pole tohutu eneseületus või kangelastegu. Seda teadsime küll, et kodu võiks olla enda majas. Ja kui me teine laps oli sündinud, hakkasime seda oma kodu otsima. Käisime ikka päris tükk aega mööda Võrumaal müügis olevaid kodusid ringi, aga ei miskit. Kuniks maakler tõi meid Rõugesse üht maja vaatama. Sealt ära sõites ütles ta justkui möödaminnes, et üks koht on veel. Vana ja väga väsinud ja usutavasti teile ei meeldi, aga ega see kümme minutit, mis vaatamisele kulub, tükki küljest ka võta.
Seisime mehega keset võssa kasvanud hoovi, linnud siristasid ja õunapuud õitsesid ja mõlemad teadsime ilma rääkimata, et see ongi KODU!
Esimesed külalised hakkasid me uut kodu nähes nutma. Igas võimalikus ja võimatus kohas oli natuke palju prügi ja vanametalli, hein ja võsa kõrgusid taevasse ja me seisime totakalt naeratades kesk seda kaost. Praegu vist kahtleks ka oma terves mõistuses, a siis me kuidagi teadsime, et milline see meie kodu siin hakkab välja nägema ning see kujutlus muutis reaalsuse ka ilusamaks.
Ühtpidi elame me maal. Sauna kõrval on meil põldpüüde toitmisplats ja tiigi taga metskitsede söögisõim. Kevadeti eksib vahel tiiki kopraid ja üks tõeliselt suur ja julge jänes kepsutab ka ringi. Ja teisalt – kooli on jalgsi minnes vaid kümme minutit, lasteaeda viis minutit autosõitu ning poodi natuke vähem. Kõnelemata tsentraalsest veest ja maja ees kulgevast rattateest ning teisel pool Rõuget asuvast noortekeskusest, kus kogu aeg toimub miskit põnevat. Ja sellest, et need kool ja lasteaed ja noortekeskus on nii ilusasti remonditud, et vahel tahaks ise laps olla.
Tõsi, maakonnakeskusest eemal elades peab arvestama sellega, et hooti oled taksojuht. Lapsele, kes tahab käia muusikakoolis. Või sellises spordiringis, mida kodu lähedal pole. Aga see ei ole miskit ületamatut – võtan vahel võrdluseks selle, et sõbrad sõidavad oma Tallinna äärelinnas asuvast kodust hommikuti tund aega tööle ja õhtul teist samapalju tagasi. Ning see 15 + 15 minutit, mis meil sõidule kulub, tundub selle kõrval üsna tühine aeg.
Maal elamisega kaasneb üksjagu planeerimist. Usutavasti on see ka linnas nii, et rentaabel on sättida oma käigud nii, et ühe korraga saaks mitu asja aetud. Või ühe poeskäiguga tood söögi mitmeks päevaks. Või võtad tulles mõne sõbra või ta lapse linnast kaasa. Planeerimine ja suhtlemine – need on märksõnad.
Grethe Rõõm Rõugest
