Mina olen Aveli, 16-aastane, Võru linna tüdruk. Mulle ei meeldi linnas elada, sest et siin ei tunne ma end hästi. Tahan elada maal, kus mul oleks oma talu, pere ja töökoht traktoritel – see kõik on minu unistus ning soovin, et see täituks!

Olen kahe käega selle poolt, et esivanemate töid ja tegemisi peab jätkama. Seega teeb mind õnnelikuks, kui noored ei jäta esivanemate talu maha, vaid teevad selle korda. Ise soovin endale suurema maaga talukohta. Samas on just hea alustada väikesest talust, kust saad kogemuse ja sealt suurema talu peale üle minna.

Kõik vajab raha ja kannatlikkust. Vahet pole, kas talu on suur või väike, kulud tulevad ikkagi. Peamine on, et kulud poleks suuremad kuid tulud. Talu ei valmi aastaga vaid aastatega ning ka selle jaoks peab leidma aega. Käima tööl, mõtlema kuidas teha, kellega teha ja siis tegutseda. Tööl käimine suure talu kõrvalt pole kerge.

Kõige paremini tunnen end  lambakasvatuses, sest olen seda õppinud vanaemalt ning käinud praktikal Valgamaal Rõõmu talus ja Hallimäe talus. Lisaks olen koolis teinud uurimustöö lammastest. Ma ei kasvataks tulevikus ainult lambaid, vaid võtaks kitsed, piima-või lihaveised ning kanad. Samuti ei ütleks ära ühest-kahest hobusest.

Võtan endale ainult maamehe, kes oleks töökas ja poleks tuim. Peamine on, et mees mind armastab, ei suitseta ega joo ja kõige selle kõrvalt aitaks ka tööd teha. Kuna olen naistraktorist, siis minu mees peaks olema just see, kes mind innustaks ja aitaks. Mees ei laseks alla anda ja temaga oleks tore teha seda, mis meile mõlemile huvi pakub.

Tahan oma elu siduda traktoritega ning nendega tööd teha. Mäletan, kui vanaisa võttis mind traktorirooli ja lasi sõita juba varajases lapsepõlves. Siis sain ainult rooli keerata, pedaalideni ei ulatunud ja kangidest ei teadnud midagi. Minu esimeseks traktoriks oli T25. Vaatasin eemalt, kuidas vanaisa traktori juures putitab kuni vanaema mind põllule rohima kutsus. Tunnen temast väga puudust ja kahetsen, et talle ei öelnud: „Palun, õpeta!” Tol hetkel ma ei teadnud, et minu huvi põllumajandustehnika vastu nii suureks läheb.

2016 aasta sügisel võtsin sõna Facebooki grupis „Vanade traktorite omanikud ja huvilised”, kus kurtsin, et pole kedagi, kes mind aitaks ja traktorismi õpetaks (raamatus olev tekst on vahel veidi arusaamatu), sest tahan ise traktoritega talutöid teha. Seal grupis pole selliseid mehi, kes mind alahindavad. Kõik aitavad kuidas oskavad ja on valmis isegi kohale tulema ja kõik puust ja punaseks ette näitama. Samuti olen saanud tutvusi ja häid nõuandeid grupist „Põllumajandustehnika huvilised”.

Võrdne abimees traktoristide kõrval on ikkagi raamat. Õpin iseseisvalt vene tehnikat. Praegu on käsil T25 käivitamine ning hiljuti võtsin traktori tagant ära Prantsuse heinapressi ja panin tagasi. Kuna tegin seda üksi ja varasemaid kogemusi polnud, olid põllumehed need, kes abi andsid. T aktorit näppides ja oma vigadest õpitaksegi. T25e kõrvalt õpin vaikselt ka Belarussi.

Mind on palju alahinnatud ja öeldud, et naiste koht pole traktoril. See ei vasta tõele. Minu koht ainult traktoritel ongi ja naistraktoristi amet on parim amet! Iga selline alahindamine  paneb mind  tõestama, et saan hakkama ning ma pole ainuke! Minu soov on tulevikus tööle asuda sellises põllumajandusettevõttes, mis pakuks igasuguseid teenuseid nagu silo ja hein. Traktoristi amet on minu unistusteamet, ning see on reaalne. Olengi seda väikestviisi juba praegu, kuid selleks, et ametlikult naistraktoristiks saada, tuleb traktorismi veel õppida ja teha juhiload.

Unistada tuleb suurelt ja oma unistused teoks teha! Aitäh teile, põllumehed, kes te mulle abiks olete olnud ja tunnete minu edusammude vastu huvi. Ilma teieta poleks ma praegu see, kes ma praegu olen!

Aveli Sadonski alustab 4. septembril kooliteed Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis põllumajanduse erialal.

Noortega maaelu unistuse jagamiseks on ta loonud FB lehe “Maaelu sära”.  https://www.facebook.com/maaelusara/