Olen elanud Tallinnas ning samas pidevalt olnud ka Setomaal. Kogu elu olen olnud rahvamuusika sees ja tegelenud sellega tööalaseltki, aga kõige elulisem ja südamelähedasem on muidugi seto muusika. Mees tegeles peale rahvamuusika veel paljude teiste asjadega. Maale elama kolimise plaan tekkis meil peale seda, kui Setomaa lõhestati okastraadiga kaheks ja minu vanavanemate maa jäi meie jaoks kättesaamatuks ning lõpuks ei jäänud tollest teisest kodukohast muud kui mälestus.
Paratumatusele vastu minnes hakkasime otsima oma perele elamiskohta Eestimaa poole peale jäävale Setomaale. Selleks ajaks, kui sobiva koha nii rahaliselt kui meeldivust arvestades leidsime, olid lapsed juba gümnaasiumieast väljas. Seega ei tulnud me kogu perega maale, tulime meie mehega ja üks poegadest. Teised käisid linnas ülikoolis ning elasid juba omaette elu.
Maaletuleku juures meil mingeid hirme ei olnud. Mina teadsin, mida tähendab elu maal, teadsin, et maal ei ole 12 kuud suve ja linnakorteri mugavused puuduvad. Elasime algul väikeses majakeses, sest vana maja korda tegemisel ilmnes palju üllatusi – mis ja kus on mäda või lagunenud, mida peaks uuesti tegema, mida ei ole võimalik parandada jne. Mõne aasta pärast tuli meie perele kõige suurem ja kohutavam ehmatus – mees suri. Nüüd olin tõelisel teelahkmel, et kuidas ja kus edasi. Peale jäi soov jääda Setomaale ja viia edasi mehega alustatud ühte mõtet, et meie ühine Setomaa kodu peaks samaaegselt olema ka seto koolituskeskus. Maale tulles olime teinud MTÜ Seto Kolledži Ühing, et saaksime õpetada ja organiseerida koolitusi kohalikele ja teistele soovijate.
Kuna ma planeerin ise oma aega, teen kodus tööd arvutis ja käin ka õpetamas koolitustel, siis saan maal hakkama. Algul oli probleem internetiühendusega, aga seegi on aastatega paranenud. Üks lastest on minuga Setomaal ja tema väike tütreke läheb sel sügisel koolit. Ma saan loota ainult üht, et uus koht on meid vastu võtnud, sest inimestega saame ise hakkama, aga kohaga lepingu sõlmimine ja enda vajalikuks tegemine on märksa keerulisem. Maa ja mets on meie pere jaoks oluline. Nüüd maal elades näeme liigagi lähedalt, et kuidas metsade mahavõtmine mõjub looduse terviklikkusele. Algul püüdsime sellisele käitumisele vastu seista, aga nüüdseks eriti enam ei jõua ja oleme aru saanud, et oleme võimetud. Ainuke, mida saame teha, et kui metsas käime, siis kogume metsaalla jäetud pudelid ja prahi kokku ning viime ära. Meie pere jaoks on mõistamatu, et kuidas inimesed selliselt käituvad oma kodukoha ümbrusega. Meie väiksed lapseksed teavad, et lõkkesse ei tohi peale puu midagi panna ning nad oskavad täiskasvanuid korrale kutsuda.
Nüüdseks olen Setomaa olnud 10 aastat. Kuna me ei tulnud päris võõraste sekka, tulime ikkagi omade keskele, siis on siiani hea meel, et tegime sellise valiku ning jäin selle juurde ka peale mehe surma. Praeguseks tahaks pingutada juba oma lastelaste pärast, et neil oleks koht kuhu tulla, kus olla ja kus ka elada.
Õie Sarv Setomaalt