Järvamaal 30 elanikuga Kodasema külas undavad vana töökoja paekivist seinte vahel osaühingu Bollverk metallipingid. Üks sein on täis ralliautode fotosid. Tähtsate rallide ajal põksub firmajuhi Margus Bollverki süda ärevalt, sest juhtub, et just tema on esimene mees, kellele võetakse pahane kõne. Siis, kui masinal, mis kannab teiste seas ka Bollverki logo, peaks purunema käigukast.

Soome võidusõitjad ongi Bollverki peamised kliendid, kuigi Kodasemal kokku pandud käigukaste kasutavad nüüd juba ka teiste Euroopa riikide võidusõitjad. „Honda Civic Type-R on meile põhileiva andnud, neid kaste on meie majas tehtud üle saja. Neid peame ka hooldama, juppe vahetama, klientidele abiks olema,” ütleb Margus.Margus ajab oma sõnul väga emotsionaalset äri. „Üks kirub maapõhja, teine kiidab taevani,” ütleb ta. Rallipildid kontori seinal kõnelevad just viimasest. „Täname toetuse eest hooajal 2010! Kaspar Koitla ja Andres Ots, EMV autoralli III koht klassis A7,” on ühel kirjas. „Kiitos! Autokrossi Suomenmestari 2012 Jarno Kukkola,” teisel. Superhea käigukasti ja suurepärase koos- töö eest tänajaid on rohkesti, nii eesti kui ka soome keeles.

Ralliringkondades on Bollverki nimi hästi teada. „Võidusõitu ei sõida keegi nii, et ei tea, mis hammasrattad tal all on. Ka kõik teised tahavad teada, kelle kastiga sõidad, on sul Hewland all, Bollverk või Samsonas,” lausub Margus. „Klient otsib meid väga teadlikult üles ükskõik millisest Euroopa otsast.”

Bollverki käigukastiga alustasid oma rallikarjääri ka praegu maailma tipus sõitvad Juho Hänninen ja Ott Tänak, samuti Kaspar Koitla.

Kõige kõvemaks tulemuseks, mis tema käigukastiga on saavutatud, peab Margus just nimelt Kaspar Koitla esikohta Šoti rallil 2009. aasta sügisel (esiveoliste klassis). „On spetsiaalsed ralli – autod, mille süda on täiesti välja vahetatud, ja ralliautod, mille mootorit on tuunitud ja käigukasti originaalkorpuses on uued ülekanded, selle auto hind on kolm korda väiksem. Sellisega pidi Koitla teisi võitma, Eesti võidusõitudel juhtus seda pidevalt. Šoti rallit kandis aga Eurosport üle, näitas, kuidas esimesed mehed ära kukkusid ja Koitla võitis – see oli kõige ilusam tulemus. Tänu sellele on meil nüüd ka Inglismaal edasimüüja.“

Mullustel Soome meistrivõistlustel autokrossis kandsid aga kõik kolm esimesena finišeerinud autot Bollverki logo.

Käigukastidega hakkas Margus tegelema 1990. aastate keskel, mõni aasta pärast Kehtna kõrgemas põllumajanduskoolis tehniku-mehaaniku eriala lõpetamist. „Alguses hakkasime käigukaste remontima. Toyota Hiace bussidel läks käigukastis teatud koht puruks ja esindusest oli see nii kallis tellida, et tasus teha üksikuid hammasrattaid, müüsime neid isegi Soome,“ meenutab ta.

Soome tuttavad õhutasidki Margust, et ta hakkaks tegema hammasrattaid ka võidu-sõiduautodele – nõudlus oli olemas. „Kui juba treimist ja hambafreesimist oli, siis kutsusime punti ka Türi Metre tehase kõige nutikama mehe, kes töötas välja hambatöötluse täis-lahenduse, ja tegimegi 1998. aastal esimesed võidusõidukastid, väga algelised. Aga soov sellega tegeleda oli kindel ja siht selge ja nii see läks.“

Esimese masinapargi hankimisele aitas kaasa riigivõimu vahetus. „Dvigatel läks laiali, soomlased ostsid paremad masinad ära, muu lihtsalt rüüstati, tuvid lasid täis. Keegi ei hinnanud enam seda, mis seal oli, aga see oli ju meeletu ressurss! Üks vana meister hoidis hambalihvpinki luku taga, see oli ainult 3 kuud vana ja võis maksta mitu miljonit – Baltikumi ainukene! Sain selle 40 000 krooni eest, kahe-kolme käigukasti hinnaga. Seesama mees, kes selle pingi taga oli kolm kuud töötanud, tuli siia, õpetas meid välja,“ jutustab Margus.

Esimese suure murrangu tõi aasta 2003, kui CNC-pink vahetas välja vana freespingi, kaks aastat hiljem tuli ka ühe treipingi asemele täisautomaatne.

Praegu on CNC-pinke juba neli, manuaalpinke kuus. „Kuna me teeme valmis terve käigukasti sisu, siis käib meil treimine, freesimine, lihvimine – masinaid on palju vaja. Kui tahad toota, siis näiteks treimiseks on vaja programmpinki, sinna enam ma-nuaal ei sobi. Aga teatud lõikudel pole maailmas suurt murrangut olnud, näiteks hambapindu lihvib meil edukalt Dvigatelist ostetud Komsomolets, hambafrees ja hambatõukepink on ka vanad.“

Käigukasti hammasrattaid Marguse teada Eestis eriti ei tehta. Seepärast pole siin võimalik neid ka termiliselt töödelda tasemel, millega võiks rahule jääda. Nii käivadki hammasrattad Soomes karastuses. „Seal on programmahjud, hapnik võetakse välja, gaasikeskkond surub sisse boori, lämmastikku, süsinikku, ammoniaaki, kõik on täielikult arvuti kontrolli all ja nii jääb detail seest sitke, pealt väga kõva,“ selgitab Margus.

Raud tuleb töökotta ümarlattidena, need saetakse siis parajateks juppideks. „Peterburi suur metalliettevõte Petrostal annab alati Eesti esindajale teada, kui teeb mingi läbimõõduga latte Euroopasse ja neid jääb üle. Hapuks ei lähe, võib ette osta. Kui tahan täpselt vajaminevat mõõtu tellida, siis seda saan kas Austriast, Saksamaalt, Soomest või Lätist, palju kasutame Donbassi rauda.“

Kuigi insenere Marguse tiimis pole, on nende käigukast täiesti ise välja töötatud. „Me oleme siin kõik praktikud,“ ütleb Margus muiates. „Eks mingil määral on spionaaži ka olnud, kellegi viga on läbi nähtud, seda muudetud. Esimestest kastidest oli kohe näha, kus oli nõrk koht. Siis käis tohutu areng, Koitla tegi nii intensiivset sõitu, et me ei saanud peaaegu pinke seisma jättagi: sõitis puruks, tagasi, puruks, tagasi. Kui muidu helistas mõni klient paari aasta pärast, et kuule – üks võlli nurk hakkab moonduma, siis Koitlaga tegime selle töö läbi nädalatega,“ meenutab Margus. „Võidusõidu peab saama täislõhkumisel ära sõita, iga 300 km järel läks uus kast alla, täiesti terved hammasrattad olid hunnikus, kõik läksid vanarauda. See lõpukatsetamine on väga kallis!“

Katsetuste käigus sai kõvasti muudatusi tehtud ja Honda Civic Type-R käigukast on nüüdseks valmis. „Seal ei muuda me enam tõesti eriti midagi, omal ajal on tohutu töö ära tehtud ja see on meie toodang, meie äri, see on Euroopas läbi löönud,“ ütleb Margus. Honda pole siiski ainus automark, millele Kodasema töökojas rallikastid valmivad, spetsiaalseid ülekandeid on tehtud ka Ladadele, Volkswageni Põrnikatele ja Golfidele, Nissanitele ja Suzuki Swiftidele.

Viimastel aastatel on Margus suure osa kasumist masinaparki investeerinud. „Lihtsam oleks teha nii nagu mõned aastad tagasi, kui lasin Soomes väga soodsalt freesida ja lihvida ja müüsin peamiselt oma nime. Aga mulle meeldib, kui töökoda on soojas ja omal on pingid ja saan vaikselt nokitseda,“ tunnistab ta. „Remonditöid tuuakse ka väga hästi, teatakse, et me oleme paindlikud. Ükski suur metalliettevõte ei lase väravast sissegi, kui keegi tahab ühe võlli remonti, meie võtame vastu.“

Nüüdisaegsete programmpinkidega allhanketöid teha pole Margus kaalunud. „Ei, ei, ei – siis on pingid otsas, terad otsas, ise väsinud ja ühtegi tänu ka ei saa,“ väidab ta kindlalt. Kõige rohkem meeldibki talle see, et saab klientidega otse suhelda, et ta on oma aja peremees ja saab tegutseda kodu lähedal.

Aastaid tagasi ettevõtmisega alustades tajus Margus üsna palju skeptilist suhtumist. Nüüd on ta tõestanud, et hea idee ja targa majandamisega on võimalik ka pisikeses külas edukalt äri ajada. „Kuigi, eks see paista veel tänagi parajalt hullumeelne ettevõtmine,“ nendib ta muiates.

Rallisõitja Kaspar Koitla:

Minu ja mu rallimeeskonna koostöö Margusega sai alguse aastal 2007. Siis sai Soomest soetatud ralliauto Honda Civic Type-R ja kohe esimesel treeningul purunes sellel käigukast. Samal aastal startisin Võru talverallil esimest korda Bollverki käigukastiga.

Nagu tehnikaspordis ikka, tuli aeg-ajalt käigukasti rikkeid ette. Millegipärast kujunes alati nii, et hooaja viimasel etapil, Saaremaa rallil, tekkisid probleemid, aga ma ei katkestanud kordagi. Mehaanikutel sai käigukasti vahetus Saaremaal juba traditsiooniks, nende käes on ka Eesti rekord Honda Civic Type-R käigukasti vahetusel: 22 minutit.

Sõitsin Hondaga aastatel 2007–2010, raja äärde ei jäänud ma neil aastail kordagi. Alati, kui oli probleem, vedas rikkis käigukast mind hooldusalasse, kus enamjaolt pandi uus kast alla.

Minu jaoks oli kõige tähtsam kiirus: pärast peaaegu igat rallit viisime kasti Marguse juurde kontrolli, kus ta sai kõik kulumised üle vaadata ja nii ka oma toodet edasi arendada.

Margus oli väga paljudel rallidel ka ise kohal, vahetasime alati hooldusalas infot, kuidas asi toimib jne.

Parim hooaeg ilmselt nii minule kui ka Margusele oli 2009. Siis sõitsin kaasa Venemaa ja Eesti autoralli MV-l ja saavutasin mõlemas riigis meistritiitli. Aasta lõpetasime IRC (Intercontinental Rally Challenge) Šoti ralliga, kus saavutasime ülihea tulemuse: üldarvestuses 5. koht ja esiveoliste klassis võit. Sealt sai Margus – ma usun, et tänaseni kõige rohkem – eetriaega telekanalis Eurosport. Näidati igat katset stardis ja finišis, lisaks sisekaamera- ja helikopteripilt. Saime sellel rallil väga palju tähelepanu, küsiti ja uuriti, mis tehnika autol on, jagasime Bollverki kontakte. Hiljem võtsid mitmest riigist Hondaga sõitjad interneti vahendusel veel ühendust ja uurisid, kuidas on Bollverki kastiga sõita.

Kui hakkasin 2011. aastal Mitsubishi Lanceriga sõitma, siis mainisime üsna tõsiselt Margusele, et nüüd oleks tal vaja ka Mitsubishi kast välja töötada.

Vaata artikli “Väikekülas valminud käigukast annab ralliautole hea mineku” .pdf versiooni (484 KB)

Tekst Anu Bollverk, fotod Teet Reier ja erakogu

Lugu on varasemalt ilmunud ajakirja Maale 2014. aasta mainumbri rubriigis “Ettevõtlik”.