Oleme üsna pea pensioniikka jõudev abielupaar, kes üles kasvatanud neli tublit last. Kasvamas on viis lapselast! Seni kõik noorhärrad, kellede jaoks on metsade vahel asuv Lättemäe sobiv koht “meestemängudeks”. Kogu meie eelnev elu möödus ühes Pärnumaa suures alevis suure unistusega oma majast ning privaatsusest. Nii nagu enamus meieealisi, oleme ka meie oma olemuselt ikkagi maainimesed, kellel oli alati oma pisike peenramaa ja kartulipõld. Kiviseintest ümbritsetud korteris on alati võõrastav elada olnud.

Nelja lapsega koos tundus seda unistust aga raske teostada. Pidi mõtlema nende koolitamisele ja iseenda kindlale sissetulekule. Nüüd, kui lapsed on juba iseseisvad, tekkis võimalus vaadata ringi avarama pilguga. Hakkasime otsima seda päris oma kodu. Kodu, kus kahekesi vanaduspõlve veeta, lapsi ning lapselapsi külla oodata. Vanaema ja vanaisa elavad ju ikka maal! Nende juures peab olema privileeg teha asju, mida kodus ei saa või ei lubata ette võtta. Näiteks: suure pannkoogi kuhjaga õues pikniku pidada, iga hetk kasvuhoonest tomatit võtta, üle õue paljalt tiiki ujuma silgata, metsa seenele minna……

Kahekesi oli seda kõike kergem ette võtta. Julgust andis täiskasvanud laste suur toetus, mille eest oleme ütlemata tänulikud! Kuna lähisugulased kolisid Võrumaale, hakkasime siin palju käima. Nii see Rõuge kant meid lummas ja võlus. Just siin metsade vahel ootas meid meie tulevane maalapp. Sellest hetkest, kui maa endale saime, oleme tundnud hinges teistmoodi tunnet. Mingit meelelist rahu, aga samas ka uhkust, et selle ära tegime. Tegime midagi päris iseendale! Kuna maja sai üles pandud omal jõul, sisetööd kestavad siiani, siis saame öelda, et ometi teeme tööd päris iseendale.

Me ei ole kunagi ehitanud õhulosse. Oma unistust teostades jäime kahe jalaga maapeale. Kõik algas ühest korralikust finantsplaanist. Ette tuli ka ootamatusi. Selgus, et meie maa peal oleva posti otsast tulev vool ei sobi maakütte jaoks ning pidime käima välja väga suure eelarvevälise summa Eesti Energiale. Meeldiv on olnud Rõuge valla toetus asjaajamistes. Meid on koheldud kui oma inimesi. Üllatav ongi olnud inimeste soe suhtumine. Meie eesmärk ei ole kogukonna elus kaasa lüüa, hoiame rohkem omaette. Tore on näha, et seda respekteeritakse, sest kõik ei saagi maailma parandada. Kui inimene soovib maal vaikust ja rahu, siis peaks ta seda ka saama!

Ühised toimetamised ühise unistuse teostamiseks on ka meid kui abikaasasid omavahel lähendanud. Laste kasvatamises ja non-stop töö tegemises võib see kõik nii lihtsalt kaduda…. Võib kaotada läheduse selle kõige olulisema inimesega, kellega koos on alustatud ühist elu ja suurte ootustega sellele vastu astutud. Oleme õnnelikud, et saime võimaluse alustada üheskoos justkui uut elu.

Nelja lapse kõrvalt ei ole kunagi saanud elada ülemõistuse priiskavat elu. Maale elama asumisega muutus meie suhtumine rahasse veelgi. Sissetulekud vähenesid ja tuli igapäevaseid kulutusi rohkem arvestama hakata. Võrru suurde toidupoodi sõit on alati ühildatud mingi muu käimisega, kunagi ei sõida me ainult ühe põhjuse pärast maha peaaegu 50 kilomeetrit. Vähenenud on tarbeesemete vajadus. Oleme oma elus juba nii palju asju soetanud, et saame kogutud varaga hakkama. Vajadused on vähenenud, sest ühiskonna selline “tilu-lilu” mentaliteet ei pressi peale ja saad olla see, kes tahad. Lisaks sellele oleme kogenud, et ka vanemas eas on võimalik oma väärtuseid ümber hinnata. Oleme hakanud rohkem väärtustama iseennast, teineteist ning oma aega. Vähenenud on inimeste ring, kelle jaoks sa pead olemas olema. Veel on teostamata unistus oma kasvuhoonest ja maasikapeenardest lastelastele. Veel võiks suvise värske kartuli ning ürdid ise kasvatatud saada. Hea on see, et suurt põldu ei ole vaja pidada. Mõistliku hinnaga saab vajaliku osta kohalikelt põllumeestelt.

Ainuke, mis ei ole muutunud, on suhtumine loodusesse. Loodust oleme me alati austanud ja imetlenud. Pigem on see elule värve lisanud, sest alles maal elades tajud loodust selle õiges värvingus.
Märkad aastaaegade vaheldumist ja siin on need neli oma eheduses olemas.
Märkad sedagi, et aeg võib ka seisma jääda, mitte ainult eest ära joosta……

Linda ja Mihkel Jürs Lättemäelt