Saage tuttavaks – staratel ehk tõlkes kullaotsija. Venemaalt pooleteise aasta eest eksootiliste loomade nime all Eestisse toodud vihmaussiliik, mis toodab peremehele prii söögi ja toasooja eest sõnnikut – lõhnatut biohuumust ehk vermikomposti, aednike hulgas hinnatud väetist.

Kunagises noorkarjalaudas Pärnumaal Varbla vallas Hõbesalu külas on suisa troopiliselt soe, niiske, pime ja vaikne. Õhus hõljub nõrk sõnnikuhais, sest usse on värskelt söödetud. Ees-Lauri talu peremees, osaühingu Õkomuld eestvedaja Veiko Alberg ütleb naeruselt, et 30 aastat tagasi viidi siit laudast sõnnik välja, nemad toovad sisse tagasi. Ta süütab hämara valgustuse, pistab käe kummikindasse ja võtab ühes aunast peaotäie värsket lehmasõnnikut.

„Kui lauta astun on aunad pealt ussidest punased – tulevad välja paarituma ja hingama. Kümne minutiga lähevad valguse eest peitu, tunnetavad nahaga hääli, valgust ja vibratsiooni,” tutvustab ta oma „töötajaid” ning lisab, et ussidele klassikalist muusikat lastes suurenevat toodang 20 protsenti – venelased on uurinud. „See on meie jaoks tulevikumuusika.”

Kõik algas soovist Tartust maale elama asuda. „Olen siitkandist pärit, lehma päevas kaks-kolm korda lüpsta ei taha. Juhuslikult kuulsime vihmaussidest ja nende toodetavast sõnnikust. Naersime veel sõpradega, et teevad sitast saia. Aga 2011. aasta jaanuaris otsisin venelastega kontakti (nemad aretasid selle sordi 20 aastat tagasi), käisin koolitusel ja päev enne jõule ehk täpselt 365 päeva pärast esimest mõtet olid 200 kilo ehk miljon ussi laudas,” jutustab Veiko. „Usse oli raske sisse tuua, ei Vene ega Eesti pool osanud määratleda, kes nad on. Lõpuks toodi eksootiliste loomadena.”

Veiko mäletamist mööda ussid algul stressasid. „Esiteks külm, kaks nädalat transporti raputas. Ussid tulid aunadest välja ja olid kui lihahunnikud nende kõrval kobaras.” Tänaseks peaks neid olema 30 miljoni ringis, sest üks uss annab aasta 1500 järglast. „Vihmauss on mõlemasooline, tulevad auna otsa, panevad küljed kokku ja vahetavad suguhormoone. Tulemuseks on vaat need väikesed munad, igast tuleb 12–14 ussi. Need valged ussikesed on mõnenädalased,” näitab ta sõnnikus sobrades. Ühel ruutmeetril on 5000 kuni 20 000 ussi. Kui neid saab liiga palju, hakkavad nad ise oma arvukust reguleerima ehk väikesed valged pannakse nahka.

Tootmises elab uss kuue–seitsme, looduses elaks 10–12aastaseks. Ussidemaailmas haigusi pole, vaenlasi küll. „Näiteks linnud, sajajalgsed, kärnkonnad ja närilised, kes väljast lauta satuvad. Kõige hullem ongi karihiir, vahel on aun auguline kui juust. Aga kassi võtta ei saa – biohuumus peab olema ju lõhnatu.”

Seda, et staratel’iga juhtub sama mis Sosnovski karuputkega ehk võõrliik võtab võimust, Veiko sõnul ei juhtu – laudast väljapool nad hukkuvad, kuna puuduvad eluks vajalikud tingimused.

Uue toidu ehk sõnnikuga, mida saadakse kõrvalasuvat 40 lehmaga piimakarjalaudast, kaetakse aunad kord nädalas. Ööpäevas sööb täiskasvanud kullaotsija sama palju sitta kui ise kaalub. „Uss liigub aunas nii 30 sentimeetrit üles-alla: sööb üleval, kus on värske toit, alla läheb välja heitma,” selgitab Veiko. Kulub aasta, kui aun saavutab maksimum kõrguse 60 sentimeetrit. Nüüd tuleb põnev küsimus – kuidas puhas muld aunast kätte saada. Ega ometi usse käsitsi mullast välja nopita? Appi tuleb kaval nipp. Kui aun on 50–60 sentimeetrit kõrge, hakatakse sööta panema vaid ühele küljele – uss kolib sinna ja puhta mulla võib kuivama viia.

Tänaseks on kümme tonni pakendatud värske mulla lõhnaga vihmaussisõnnikut juba müüki. Tulevikus loodab Veiko vihmaussid panna ka reoveepuhastite muda utiliseerima. „Nad lammutavad ära kõik keemilised ained ja mulda need ei jää,” teab ta öelda. „Aga Venemaal tehakse nendest ussidest kõike: aetakse viina, tehakse farmaatsiatehases ravimeid ja loomadele jõusööta nii, et söödetakse ussid maisijahu täis, külmutatakse ja lõigatakse kuubikuteks. Venelastel on kõva teadus taga.”

Kes aga tahab vihmausse siin töötamas näha, on ekskursioonile oodatud: vihmaussisõnnikulaut ei jää kaugele Pärnumaa Romantilisest Rannateest, mis viib rändaja ligi 250 km pikkust rannajoont Varblast Iklani.

Vihmaussisõnnik

Ökoloogiliselt puhas orgaaniline kompost, mis on saadud veise sõnniku ümbertöötlemisel sõnnikuussidega. Sisaldab tasakaalustatud kombinatsioonis tervet kompleksi vajalikke toitaineid ja mikroelemente, fermente, vitamiine, taimede kasvu ja arengu hormoone. Taimed omandavad toitained kergelt ja järkjärgult kogu arengutsükli jooksul. Komposti kasutamine tõstab ja parandab saagi kvaliteeti.

Vaata artikli Vene päritolu „võõrtöölised“ toodavad Hõbesalus peremehele kulda.jpg

Tekst Arnika Tegelmann, foto Veiko Muld

Lugu on varasemalt ilmunud Aja Lehes 2012. aasta oktoobris.