Olen 33-aastane kolme lapse ema. Elasime Tallinnas. Meie kolimine oli väga spontaanne ja ilma pikema plaanita. Oli olnud mõte, et kunagi tulevikus võiks maal elada, aga konkreetset plaani ei pidanud ning võimalusi ei otsinud. Juhuslik kokkupuude ühe müügis oleva majaga pani sisemised hammasrattad tööle. Sellest kohtumisest peale oli seda protsessi raske juhtida, sest kõik kulges ise ja väga kiiresti.

5 kuu pärast elasime juba maal. Meil ei ole varasemat seost oma uue koduga, kuid minu emapoolsed juured on siin, Rõuges. Seega päris tundmatusse kohta me ei tulnud.

Kodu valis meid, mitte meie kodu. See oli üks ja ainus maja, millega kohtusime- teisi alternatiive polnud. See oli nii täiuslik, et polnud vajadust midagi muud otsida. Meie jaoks oli oluline, et maja oleks turvaline ja valmis. Me hindame mugavust. Meie kodus oli kõik see olemas – vana maja, mis oli äsja kapitaalselt ja ilusasti korda tehtud, kõik kaasaegsed mugavused, alustades veega potist kuni kiire internetiühenduseni, olid olemas; suurus ja ruumilahendus sobis meie perele nagu valatult. Seega, kõige määravam oli sisetunne, et just see ongi see õige.

Hirme meil ei olnud. Algul muretsesin laste pärast, sest see otsus oli ju rohkem meie, täiskasvnute, otsus. Lapsed justkui pandi fakti ette, et nüüd kolime. Loomulikult olid nad elevil ja rõõmsad aga kuidas nad tegelikult elavad üle sõprukonna ja harjumuspärase keskkonna vahetuse, seda me ei teadnud. Tegelikkuses kulges kõik väga ladusalt ja lapsed kohanesid kiiresti, leidsid uued sõbrad ja tegevused.

Oleme üle keskmise aktiivsed inimesed ja ei jäänud ootama, et keegi meiega rääkima/tutvuma tuleks. Kohe maale kolides registreerisime end rahavstikuregistris ümber ja algusest peale võtsime endid kui täieõiguslikke Rõuge valla kodanikke. Need on ehk väikesed asjad aga siiski olulised – lastevanemate koosolekutel mõtlen aktiivselt kaasa, vajadusel võtan vastutust, kogukonna MTÜs pakkusin oma abi jne jne. Võimalusi, millega kohalikku elu edendada on meil kõigil, mõni tahab seda teha ja mõni mitte. Mina tahan. Võibolla seetõttu võeti meid hästi kiirelt omaks ja kaasati kogukondlikesse ühistegevustesse.
Positiivsena üllatas inimeste usaldus ja abivalmidus. Maal inimesed toetavad üksteist rohkem, abivajajat märgatakse.

Üks ebameeldiv tõdemus siiski on – kurb on see, et sama töö eest makstakse maal oluliselt väiksemat palka kui linnas. Hämmastav, kust sellised põhjendamatud käärid küll tekivad. Mulle tundub, et see on ühiskonna laiem väärtuste probleem – justkui linnaelu ja linnainimesed on väärtuslikumad kui maaelu ja maainimesed. Sellegi poolest tasub edasi tegutseda, et nimetatud väärtuskriisi ühiskonnas muuta ja tõestada, et elu maal on täpselt sama kvaliteetne kui linnas.
Loomulikult on tulnud ette raskeid hetki, aga see on nii tühine kogu selle õnne kõrval, mis elu maal pakub. Ühel hetkel adud, et hakkad heas mõttes maakakas muutuma. See moment võib tekitada sisemist konflikti, mis tuleb enda jaoks lahti harutada. Eks meil kõigil ole raske lahti lasta omaks saanud harjumustest ja tõekspidamistest.

Maal on ausam olla. Suureneb austus ja tänulikkus elu ees. Inimese ürgsel loomusel on rohkem ruumi ja see annab teatud sõnul kirjeldamatu rahulolu tunde. Me usume, et avaruses ja rahulikumas elurütmis saavad meie lapsed tugevama vundamendi eluks, nad peavad paremini vastu elus ettetulevatele raskustele ning neil on selgem siht silme ees. Nii meie põlv püsib ja kannab edasi olulisi väärtusi.

Maaelu võlu on see, et siin taipad kui mõttetult palju ma kulutasin linnas mingitele asendustegevustele, millega püüdsin hinge turgutada. Need asendustegevused ei oma siin tähtsust, hing toitub elust endast, mitte poodlemisest, tilu-lilu teenustest ja asjadest. Seega muutuvad maal vajadused väiksemaks, sa lihtsalt ei tahagi neid samu asju, mida tahtsid linnas.
Nüüd ma ainult ei usu, et minu pisikesed tegemised võivad maailma päästa, vaid ma tean ja teen seda. Esimesed päevad maal käisin iga üksikut munakoort kompostihunnikusse viskamas – imeline oli kõdunevaid jääke mitte prügikasti visata.
Võimas tunne oli teha midagi nii õigesti.

Kadri Kangro Rõugest