22.09.2023
Mariin on noor naine, kes on praktiliselt kogu oma elu elanud linnas. Täna elavad nad aga koos elukaaslasega Elva vallas, metsade ja põldude vahel, sest nii nagu nad ise ütlevad, on nad hingelt ikkagi maakad.
Linnaelu elati nii Tartus, Tallinnas kui Pärnus ning maal elamise kogemust kummalgi praktiliselt ei olnud. Lapsepõlv möödus küll mõlemil väikestes Eestimaa paikades, kuid päris maaeluks seda pidada ei saa. Ometi sõnab Mariin, et nad tunnevad mõlemad elukaaslasega, et nad on hingelt täielikud maakad ning tagasi vaadates ta ei mõista, mida nad seal linnas nii kaua tegid.
Hirmul on suured silmad
Kui maale elama otsus langetatud sai, selgus Mariini sõnul, et linna ja maa kontrast oli peas suuremaks mõeldud kui see reaalsuses tegelikult oli. Suur oli Mariini üllatus, kui ta avastas, et poodi ja loomaarstile ei peagi Tartusse sõitma, vaid kõik need teenused ja veel rohkemgi on käe-jala juures, valla keskuses, olemas. Isegi teatrisse saab vaid 8 minuti autosõiduga!
Lohutav mõte, et kolimise otsus on küll suur, aga mitte kunagi lõplik, võttis pinget maha. Alati saab ju linna tagasi minna, mõtles Mariin, kui hirmud maal hakkama saamise ees liialt suureks kerisid. Otsuse tegi seda drastilisemaks see, et seost Elvaga ei olnud kummalgi. Elva osutus valituks seetõttu, et vastas kõikidele kriteeriumitele, mis noored seadnud olid – kodu võiks asuda maksimaalselt 50 kilomeetri raadiuses Tartu linnast ning miskipärast tõmbas neid kant, mis jääb suunaga Viljandi poole. Lõpuks sai määravaks ka see, mis kinnisvara parasjagu saadaval oli.
Üheks suureks unistuseks oli, et uus kodu oleks natuke eraldatud maamaja, mis on ümbritsetud loodusest ning lähimad naabrid ei oleks kohe vahetus läheduses. See unistus ka endale manifesteeriti, sest tänane kodu asub looduskaitseala kõrval, kus pesitseb palju linnuliike ja silmailu pakub puutumata loodus. Oma kodu Elva valla külakeses tunti koheselt ära – hoovi sisse sõites jõuti vaevalt maja kõrvale, kui noored ütlesid ühest suust: “See on meie kodu!”
Lähimad naabrid asuvad seal paarisaja meetri kaugusel, heki taga. Privaatsus on, aga turvatunne ka, sest hajaasustuses elades lihtsalt tuleb oma naabritega läbi saada. Kindlasti tuleb ette olukordi, kus on vaja teineteist abistada, kasvõi ootamatute ilmastikuolude tõttu. Maal ei saa talvel ootama jääda, et valla sahk sinu tee juurde jõuaks. See jõuab, aga võib-olla alles siis, kui sul juba pool tööpäeva möödas.
Kogukonda sulamine
Mariin jagas, et naabritega suhtlemises tegi otsa lahti tema ise. Ta käis jõulude ajal kõikide uste taga, et viia glögi ja piparkooki ning muidugi ka ennast tutvustada. Tuleb olla initsiatiivikas! Mõnel pool võib kogukond olla aktiivsem ning tulla ise uurima, kes need uued inimesed on, kuid kindlam on ohjad võtta enda kätte.
Enda koha leidmine uues kogukonnas on keeruline ning kindlasti võtab aega. Mariin sõnas, et tema jaoks oli suureks abiks Elva vallas toimunud Maal elamise päev, kust ta sai väga hea ülevaate, millised võimalused vallas on ning sai tutvust teha kohalikega. Näiteks sai ta sealt esimese kontakti Puhjas tegutseva Lavendel Loomeruumiga. Sealset punti saab ta täna nimetada ka oma sõpradeks.
Siiski ütleb Mariin, et peale kahte ja poolt aastat on ta ikkagi enda arvates veel selles faasis, kus ta alles otsib oma kohta uues kogukonnas ja veel rohkem kontakti kohalike toredate inimestega. Nende külas ei ole ka külaaktiivi, mistõttu koostegemisi on vähe ning naabreid näeb ta tihti vaid siis, kui on vaja mõnd kohalikku muret arutada. Mariin ei välista, et ühel hetkel ei ole tema ise see, kes kohaliku külaseltsi kokku ajab. Hetkel on aga muid toimetusi nii palju, et poole vinnaga ei tahaks ta seda sammu ette võtta.
Mis te seal maal pimedatel talveõhtutel teete?
Maale elama kolides pakub esialgu elevust oma pesa punumine. Pikk ja keerukas protsess, mis võtab enda alla kogu aja ja tähelepanu. Aga mis saab siis, kui kodu lõpuks valmis on? Mariin ikka naljatleb, kuidas sõbrad-tuttavad linnast alati küsivad, et mis te seal maal pimedatel talveõhtutel küll teete. Lühike vastus on – seda kõike, mida teie linnaski! Mariin ütleb, et külalisi käib neil isegi rohkem kui linnas elades. Külaliste käimine on hea ka endale, sest nemad märkavad asju, millega ise juba ära oled harjunud, kasvõi näiteks linnulaulu või olenevalt päevast kõrvulukustavat vaikust. Ja üllataval kombel on üheks populaarseks ühistegevuseks maale külla tullas šoppamine! Kohalikes kaubanduskeskustes on lihtsalt niivõrd hea kaubavalik, et linnainimesed leiavad siit endale palju põnevat, mida kaasa osta.
Mariin ütleb, et tuttavate kõrvaline pilk laeb teda alati väga positiivselt ning tal on hea meel kuulda, kuidas peale külaskäiku ka teised poetavad tagasihoidlikult üle huulte, et tahaks ikka ka maal elada. Igal ühel on aga omad takistused – hirmud hakkama saamise või praeguse elu selja taha jätmise ees, aga ka ratsionaalsemad põhjused nagu vanemate lähedus, kellga sidet tahetakse hoida.
Mariin ütleb, et maale elama kolija peab olema tegutseja tüüpi. See ei tähenda üldse seda, et kõik peavad olema suured aianduskäpad või metsategijad, aga maal elamine annab võimaluse kõiki seesuguseid uusi oskusi omandada. Sa lihtsalt pead olema “klaas pool täis” tüüpi inimene. See, kes näeb lahendusi, mitte probleeme, sest situatsioonis, kus näiteks äkitselt kaob elekter, ei ole kasu heietamisest, et kunas nüüd siis abi jõuab, vaid olukord tuleb ise kätte võtta ja ära lahendada.
Maakatest suunamudijad
Mariin loob inspireerivat sisu ka Instagrami kontole @maakadremindivad. Inspiratsioonikontoks on see aga kasvanud ajaga ning esialgu oli vajadus sotsiaalmeediakanali järele puhtalt praktiline – nad tahtsid, et vana talumaja renoveerimise protsess talletuks nö digitaalse majaraamatuna ning ühtlasi annaks võimaluse ka sõpradele-tuttavatele sellest progressist osa saada. Ühel hetkel aga avastasid nende konto ka võõrad inimesed ning nii tekkiski väike netikogukond, kus teiste kodukontode haldajatega mõtteid vahetada. Ka Mariinilt endalt küsitakse palju nii vana talumaja renoveerimise kui ka maal elamise kohta.
Mariinil ei ole eeskujuks olemise vastu midagi. Vastupidi – talle meeldiks väga kui veel rohkem inimesi elaks maal, sest siin ju ruumi jagub! Neid inimesi, kes elavad linnas, aga unistavad elust maal, on väga palju ning kui Mariin saab olla selles osas kellelegi toeks ja julgustuseks, siis see on tema jaoks vaid positiivne. Näiteks üks idee, mis oli ka Mariinil endal kuklas, oli nn testperiood – rentida kuuks ajaks maamajake ning katsetada sedasi maal elamine ära. Kui hirm ja teadmatus on sedavõrd suur, siis miks mitte! Mõned mõtted veel, mis maale kolimise otsuse raskust leevendavad on näiteks, et tänapäeva hübriidtööd võimaldavad jätkata oma karjääriga igalt poolt ning kinnisvara ost ei ole üldse nii lõplik otsus kui see esmapilgul võib tunduda.
Miks maale kolitakse?
Kui paljud unistavad maal elamisest seetõttu, et saaks endale ise juurikaid kasvatada ja terrassi peal kohvi juua, siis Mariini põhjus oli märksa sügavam – vabadusetunne. Vabadus olla nii nagu ise tahan, vabadus kulgeda rahulikult ja loomulikult, üheskoos loodusega. Mariin sõnab, et maa- ja looduskeskkonna maandav mõju on tema jaoks väga oluline. Teisalt tunneb ta, et maal elamine arendab ka loovust – linnas ja korteris on kõik kuidagi valmis ja paigas, kuid maal tekib ruum ideedeks ja loovuseks. Või veel üks lihtne põhjus – kui tekib tunne, et tahaks lõket teha, siis maal lihtsalt teedki!
Mariin sõnab, et ta enam ei oskagi hästi võrrelda linna ja maa elu, sest on maaeluga juba nii ära harjunud. Kui maale kolimise otsust langetades tugines Mariin mõttele, et alati saab ju minna linna tagasi, siis nüüd ütleb ta, et seda mõtet pole tekkinud kordagi.
