08.09.2019
Tegelikult olen ma ju maapoiss. Sündinud küll linnas, kuid kasvanud ikkagi maal – metsade ja nurmede keskel. Kui tuli aeg linna kooli minna, siis ei kadunud need metsad ja nurmed kunagi meelest. Kuna samuti linna ülikooli tulnud abikaasa Helina hingki linnas päris rahul ei olnud, siis oli see üpris loomulik, kui me laste kooliikka jõudes juba päris avasilmi maakodu otsisime.
Kui me siis ühel sombusel ja veidi lörtsisel kevadpäeval oma otsinguil Haeskasse sattusime, siis nende kõrgete kuuskede ja vanade rohmakate maakivist hoonete vahele me jäimegi. Tänava talu ja perekond Maripuud olid teineteist leidnud. […]
Arvan, et meie maale tulemise lugu on ühelt poolt kaalutletud naasemise lugu. Kindlasti mitte uisapäisa ja spontaanne. Piltlikult öeldes olid langevarjud meil ikka pakitud ja mõni on meil veel praegugi avamata. Unistused ei ole odavad ning me oleme unistanud suurelt. Kuid me oleme tulnud, et jääda.
Me teadsime, et maal elamine ei ole vaid “ükssarvikud ja vikerkaared” ning haldjaid leedripuude all tantsimas ei näe meiegi iga päev. Samas teadsime me ju ka, milliseid rõõme maal elamine pakub ning see ei tähenda vaid seda, et lapsed saavad õues paljajalu joosta. Eks nad saavad murul joosta mujalgi ning ega meiegi lapsed iga päev vaid mööda puid turni ja liblikaid mööda metsi taga aja.
Minu jaoks on maal elamise suurim võlu avaruse tunne. Mõtlen siinkohal pigem hingeavarust. Maal võid ootamatult avastada, et su hinge mahub ilu üllatavalt rohkem kui sa varem arvasid. Mingil huvitaval kombel kõlab sookure trompet praegu udusel hommikul maal kaunimalt kui linnalähedasel põllul. Täiesti subjektiivselt arvan, et maal on päikesetõus ja loojang kaunimad ning lumetormgi on ilusam.
Sääsed, lumi, sopp ja kesine internetiühendus pole meie maal elamise suurimad raskused, üldsegi mitte. Suurim väljakutse on säilitada oskus ka kõige suuremas sääseuputuses ilu ja head näha, sest see ilu on seal olemas. Ma ei taha mitte öelda, et maal elamine on üks lõputu “tour de force”. Kuid visadus ja optimism kindlasti kahjuks ei tule ning loomulikult on kogukond ülioluline. Üksteise toetamine on see, mida meie oleme tundnud algusest peale. Haeskas on suurepärane kogukond. Küla, mis on alati tundunud justkui metsa – või meretagune, teistest eraldi. Ning ilmselt tänu sellele on tema inimesedki kokkuhoidvad ja abistavad. Kõik meie ümber on kiires muutumises, ka küla kui selline peab olema dünaamiline. Võitjatena tulevad sellest välja külad, kus väärtustatakse oma inimesi, kus kedagi ei jäeta maha ning kus küla ja tema lugu on see liim, mis inimesi liidab. Nii vanu kui ka uusi külaelanikke. Tere tulemast Haeskasse – „Haruldasemast haruldasem, aga teie olete puudu”.
