McGinleyde koju jõudmise lugu

2021

Maal. Lõpuks. Päris oma talus, Metskülas, Põhja-Sakala vallas, Viljandimaal. Pärast erinevaid eluetappe küll eraldi, küll koos, Bostonis, Londonis, Helsingis, Norra ja Prantsusmaa mägikülas, Tartus ning Põlgastes. Lõpuks metsa serval, vanas, auväärse ajalooga rehielamus, kus on nüüd meie kodu. Õu, millel öösel seistes ei sega vaadet tähtedele mitte ükski tänavavalgustuslamp. Õu ja mets, milles jalutades ei sega loodushelide kuulamist mitte ükski tehismüraallikas, või kui, siis vahetevahel, kusagil kaugel, mõni möödasõitva auto või ülelendava lennuki heli, mis mõjub pigem soojendavalt ning viitab sellele, et me pole siin metsaserval päris üksi. Meie küla sõbralikud ja abivalmid inimesed; tugev ja aktiivne külakogukond.

Meie maja, mis kannab endas sajakonna aasta vanust vaimset ja materiaalset sisu, millele meie omakorda ladustame oma eludega kihte juurde. Ruumiline avarus, nii sees kui väljas, milles meie lapsed saavad üles kasvada. Laste vabadus joosta ja rääkida ning laulda kõva häälega, kui selleks isu tuleb. Looduse mitmekesisus ja ainulaadsus, mille elutsükleid me saame nüüd jälgida oma koduaknast ning koduõuel ja -metsas viibides.
Rahu.

Samas ka mitte rusuvaks muutuda võiv eraldatus, kaugus kohtadest, kus midagi pidevalt toimub, teistest inimestest, kes midagi kogu aeg peadpidi koos toimetavad. See kõik on siin olles piisavalt lähedal ja piisavalt kaugel.

Hea tunne on olla jõudnud pärast maailmas ringirändamist siia.