Michele Parrucci: Itaaliast Hiiumaale restoranipidajaks

16.09.2019

Michele Parrucci (33) elab Kärdlas koos abikaasa ja kolme lapsega ning peab seal itaalia restorani Mamma Mia.

Michele, kust oled pärit ja kuidas sattusid elama Hiiumaale?

Sündinud olen Itaalias, 130 000 elanikuga Forli linnas. See asub ühe tunni kaugusel sellistest kuulsatest linnadest nagu Rimini, Ravenna ja San Marino. Lapsena aitasin sugulaste poes valmistada värsket pastat, korjasin koos onuga tarumett ja viinamarju.

Eestisse saabusin Euroopa Vabatahtlike Teenistuse kaudu kümne aasta eest. Tookord saadeti mind Hiiumaale, et õpetada itaalia keelt hiiu naiste rühmale. Ühe naise tütar tõlkis mu õppetunde inglise keelest eesti keelde. Siis ta kutsus mind Tartusse, mina kutsusin tema Tallinnasse ja nii me hakkasimegi ”käima”. Kui mu projekt lõppes, siis selle asemel, et lennukiga tagasi Itaaliasse sõita, otsustasin oma tüdruksõbra juurde Tartusse kolida. Õige pea oli ta lapseootel ja ta soovitas meil kolida tema ema juurde Hiiumaale n-ö ajutise lahendusena. Pooleteist aasta pärast jäi ta uuesti lapseootele ja jällegi tegi ettepaneku saarele jääda. See lahendus oli muutumas üha vähem ajutiseks ja nõnda ma otsustasin avada oma restorani.

Millal mõistsid, et oled saanud kohaliku kogukonna liikmeks?

Kord otsisin puhastusfirma kohalikku kontorit, aga uks oli lukus. Sisenesin siis kõrvalkontorisse ja küsisin: “Vabandust, ma soovin pääseda sellesse teise kontorisse, aga uks on lukus. Kuidas saaksin kõnelda kellegagi sellest puhastusfirmast?”

Selle peale vastatin mulle: “Räägi oma tüdruksõbraga!”

”Kuidas, palun?”

“Jah, selle puhastusfirma töötaja tütar käib lasteaias selles rühmas, kus Sinu tüdruksõber on õpetaja, nii et küsi tema käest!”

Tol hetkel mulle tõesti jõudis kohale, et olen saanud osaks kohalikust võrgustikust.

Mis on olnud Sinu suurim väljakutse maal elamisel?

Eesti keel ja vähe päikesevalgust, aga see oleks olnud sama ka mandril. Transpordiühendused võivad olla saarel keerulised ja vahel on raske saada mõnda toodete või teenust. Aga tervikuna need on tühised asjad.

Mis on parim asi, mida elamine Sinu praeguses kodukohas on Sulle andnud?

Võimalus pidada omaenda ettevõtet (selle eest jään alati tänama Sander Koplit, kes aitas mul ettevõtte püsti panna), elada koos oma perega oma majas.

Kui rääkida ettevõtlusest, siis kuigi väiksel turul saare peal toimetada ei ole lihtne, on üheks eeliseks siin otsese konkurentsi puudumine. Näiteks minu puhul itaalia (ja peatselt aasia) köögi osas. Seetõttu on algajal ettevõtjal hea alustada ja kogemusi omandada just sellises kohas.

Miks soovitad teistelegi maal elamist?

Tegelikult ma ei soovitagi ja sel põhjusel: kui sul on leivapäts ja 100 näljast inimest, nad maksavad selle eest kuitahes kõrget hinda. Ja samas kui sul on 100 leivapätsi igale inimesele, siis selle väärtus langeb ja see võidakse isegi minema visata. Midagi sarnast on ka inimestega – kui neid on liiga palju, siis ka väärtus langeb. Seetõttu ma leian, et liiga paljude ”linnainimeste” maale kolimine rikuks midagi selles elustiilis, mis siin on. Minu meelest on suured linnad vajalik pahe selleks, et maal oleks võimalik mõnusalt elada.

Millist rooga peaksid Maal elamise päeva külastajad 28.septembril ilmtingimata proovima Sinu restoranis?

Mul on menüüs pizza “100% Hiiumaa”, mis on tehtud vaid kohalikust toorainest – sibulast, suitsulambalihast ja kitsejuustust – ja ma valmistan ka jäätist kohalikust piimast ja marjadest. Tere tulemast!