Mitte lihtsalt Maria: “Esimestel päevadel nutsime me kõik.”

13.03.2024

Maria Terban (35) on pärit Harkivi oblastist. Maatüdruk, kes läks linna õpetajaks õppima. Lõpetas Harkivi Pedagoogilise Instituudi algklasside ja hiljem informaatika õpetajana. Septembris, aasta tagasi, otsustas nende 7-liikmeline pere Ukrainast põgeneda.

Kuna tegu oli Maria vanaema, ema, tema enda ja kahe lapsega, lisaks tädi ja abikaasa, siis võttis otsustamine ja ukraina kodude mahajätmine rohkem aega kui neil, kes üksi või kahekesi sõja jalust pagesid. Juhuslikult ajame Mariaga Põltsamaal juttu 17.septembril, mis on täpselt nende pere Eestisse jõudmise aastapäev.

“Vanaemakene oli vähihaige ja mu noorem laps ainult 2,5 aastane. Tulime kahe autoga, millest ühe jätsime teisele poole piiri Venemaale. Narva piiripunktist juhatati meid Tartusse sõjapõgenike jaotuspunkti. Sealt, Riia mäelt, suunati meid edasi Võisikule, mis asub Põltsamaa külje all.

Kui Tartut nähes olime juba rõõmsad, et ilus, rahulik linn, siis Võisikule jõudes saime shoki. Samas majas asub ju hooldekodu. Mu 14-aastane poeg küsis, kas meid saadeti hullumajja? Tagantjärgi me muidugi vabandame, sest saime kiiresti aru, et need vanad, puuetega inimesed ei tee meile midagi kurja. Aga kui oled olnud viis ööpäeva teel teadmatuse poole, seljataga sõda ja tume tulevik ees, siis on närvid väga pingul. Ja ausalt öeldes, sa ei saa mitte millestki aru!” räägib pikkade mustade juuste ja avala naeratusega Maria, kes on nüüd juba teist aastat Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpetaja.

“Esimestel päevadel nutsime kõik. Ainult onu oli vait. Vabatahtlikud ja sotsiaaltöötajad aitasid meid kogu aeg. Selgitasid, julgustasid. Meile anti Võisikul kolm tuba, söödeti kolm korda päevas. Hakkasime tööd otsima. Mina läksin 1. novembrist 0,8 koormusega kooli, seal oli 28 ukraina last. Sain neid õpetada ja aidata, samal ajal toimus zoomi teel õppimine ka Ukraina koolides,” tuletab Maria meelde rasket algust. Rasket nii laste kui täiskasvanute jaoks. Maria õpetab ukraina keelt ja kuna õpilasi on teisest kuni seitsmenda klassini, tuleb töötada igaühega eraldi.

“Mu poeg Maksim, kes on nüüd 15-aastane, kordab 8. klassi, et aasta pärast 9. klassi lõpueksameid teha. Ta on väga tubli, kevadel sai Jõgevamaa matemaatika- olümpiaadil 3. koha. Muidugi peab ta praegu veel suhtlema inglise keeles, aga ta on leidnud ka sõpru ning jalgpallitrenni. See kõik aitab tal kohalikku ellu sulanduda,” on Maria optimistlik.

“Tütrega, kes on nüüd 3,5 aastane, oli alguses samuti palju nuttu. Lasteaias ei saanud keegi ju ta jutust aru.

Rääkis igal õhtul 1,5 kuud järjest, et homme ta lasteaeda ei lähe. Nüüd aga juba räägib ja laulab eesti keeles ning tahab igal hommikul rõõmuga lasteaeda minna. Kui nädalavahetus tuleb, on kurb, et lasteaed polegi lahti,” naerab Maria, keda pere muidugi Mashaks nimetab.

Maria vanaema, kes oleks selle aasta lõpus 85-aastaseks saanud, suri. Õnneks elas ta lõpuni “roosade prillidega” ning unistas ikka koju tagasi jõuda. Majja, kus ta Ukrainas oli elanud 60 aastat. Ülejäänud pere üüris aga 4-toalise korteri Põltsamaal ning elavad tänaseni kõik koos.

Kõik täiskasvanud on leidnud ka töö ja kõik nad on kirjas ka eesti keele kursustel, mis kohe-kohe algavad.

“Oleme otsustanud oma tuleviku siduda Eestiga. Põltsamaast paremat kohta me otsima ei hakka. Siin on rahu, vaikus, ilus vana loss ja räägitakse ainult kahte keelt, eesti ja ukraina,” on Maria saatusega rahu teinud.

“Me ei tahtnud kedagi oma perest Ukrainasse maha jätta. Kui oled üksi, siis oled nagu luud, mis laguneb. Aga kui võru on luual ümber, püsime koos.

Me teemegi oma perega kõike koos. Käime poes, teeme süüa, sööme koos ja koristame. Vähemalt kaks korda nädalas sööme muidugi borši,” räägib Maria Terban oma pere nimel.

Põltsamaal on Ukraina peresid 28. “Oleme rõõmsad, et oleme elus ja täname iga päev Eesti riiki,” ütleb Maria südamest. Aasta tagasi saabusid nad Eestisse igaüks ühe kotiga, Maksimil oli kaasas ka arvuti ja kõrvaklapid, Ksenjal üks nukk. Nüüdseks on nad leidnud uue kodumaa.

Tekst: Maire Aunaste