30.08.2019
Anneli Saaroja (Nõo vald, Meeri küla)
Hea on minna külla, kui sind oodatakse. Kohvitassid ja koogitükk laual on märk sellest, et sinu peale on mõeldud. Ka selleks, et pere tuleks maale, peab tekkima tunne, et sind oodatakse — on võimalus viia lapsed lasteaeda või saata kooli, pood on lähedal, teed on korras ja toimib korralik bussiliiklus. […]
Minu jaoks oli maale asumises ehk ka tükike muud ootust. Oli see siis lapsena ammulubatud unistus maal elamisest või tükike maal elamise võimekuse tõestamissoovist või siis hoopiski ajaga kusagilt hingepõhjast ülesse kerkiv teadmine, et mina nüüd küll linna elama ei jää. Eks vast kõige rohkem seda viimast.
Kui kõik ausalt ära rääkida siis minu abikaasa oli see, kes lipu püsti pani ja ütles, et nüüd on minek. Linnast tulnud inimese võlusid ära kasetukk ja allee. Kaalu andsid keskuse lähedus ning kooli olemasolu.
Aga kes õieti on tänane maal elav inimene? Kas mina üldse selle alla liigitun? Kui maal elukohta omav inimene linnas tööl käib, kas ta on siis maakas? Võiks vast öelda, et meie peres on need kõige “maisemad” hoopis lapsed. Nemad ju käivad lisaks elamisele-olemisele ka tööl ehk siis koolis maal. Nõo kool on lähedal ning enamuse oma koolikäikudest võtavad nad ette jalgsi. Nii mina kui abikaasa oleme pärast elukoha muutust siiski linna tööle käima jäänud. Tartu pole kaugel, Euroopa mõistes on ca 15km taha tööle minek justkui kõrvalkvartalis elamine.
Kipun arvama, et päris õigeks maainimeseks saadakse pigem teises põlves. Koduuksest paistev põld ja puud, sõbrad ja kool, linnalapsest veidi teistlaadsemad tegemised-toimetamised — ehk on need ka aluseks tagasipöördumiseks, hiljem maale elama, päriselt elama jäämiseks.
Kui küsida, et mida see käik mulle andnud on, siis pikemalt mõtlemata võib öelda, et tööd ja veelkord tööd. Maal saad sa vaikust ja rahu ja ilu peaasjalikult ikka ainult läbi omaenese käte ja teadmiste, enda eksimuste ning tõdemuste kaudu. Kuni nendes ohtu ei näe ning visadust ja tervist jagub, seni pole ka raskusi!
Tõenäoliselt oleks saanud ka ainult vaikust nautida, kuid see ei lähe päriselt minuga kokku. Ammune külaseltsi eestvedaja tõi mind Meeri külaseltsi tegemiste juurde ning tänaseks olen juba viis aastat ise samal kohal toimetanud. Lisaks sellele olen mõned aastad tantsinud ka Nõo rahvatantsurühmas, kus on toredad naised ja suurepärane treener.
Maal elamise positiivse külje nägemine on igas inimeses kinni. Täpselt samamoodi on klaas kas pooltäis või pooltühi, kõik see oleneb vaatajast.
Kui oled päev läbi peenras rassinud, muru niitnud ja kaevanud ja kui päike hakkab õhtusse jõudma ning kodu ümber tekib kollakas raske valgus, siis sellest ilusamat vaatepilti ja paremat tunnet ei ole. Siis tead, et oled täpselt õiges kohas – maal, oma kodus.
Anneli Saaroja koos tantsurühmaga “Tähetar”.
